16.8.17

Tasapisi


Ei näe enam erilisi põhjusi maailmaasjades sõna sekka öelda ja laseksin sellel rongil rahulikult ära sõita. Õigupoolest arvan, et tegin väga hästi, kui aastaid tagasi avalikust elust kõrvale tõmbusin – pensionilejäämine andis selleks hea võimaluse, ka takistab jupsiv tervis paljudest asjadest osa võtta. See kõrvaletõmbumine on andnud mahti ennast ja teisi, maailma toimumist ja aja kulgu rahulikult, kusagile kiirustamata jälgida. Varem või hiljem peaks igaüks selleks aega võtma.

Sellest blogist siin hakkab kuidagi üha rohkem raamatumuljete blogi kujunema. Praegu on lugemisjärg Julian Fellowesi „Lõpetamata  mineviku“ käes, mis mulle päris hästi sobib.

Minu enda uue raamatuga „Nooruse lugu“ on lood praegu nii kaugel, et märkasin internetis seda raamatupoodides eilsest juba müügil olevat e-raamatuna. Sellena, mille EDRK tegi. Rahva Raamatus minu teada tuleb müüki e-raamatu teine variant. Päris huvitav oleks vaadata, mille poolest need erinevad, aga e-raamatu autorieksemplari ei ole mulle vist ette nähtud. Näidisleheküljelt leidsin ühe ootamatu kummalise vea, mida viimases kirjastusest saadud korrektuurivariandis küll ei olnud. Trüki- ja digikuradi käigud on seletamatud.

Paberraamatu ilmumiseni on nüüdse seisuga jäänud vist veel mõni päev. Minult on küsitud ka esitluse kohta, kirjastuski küsis, kas soovin esitlust, aga kaldusin sinnapoole, et ei soovi (põhjus selleks on üldjoontes kirjas esimeses lõigus).

13.8.17

Stephen King surmast ja kirjutamisest

Lugesin järjest kaht Stephen Kingi väga erinevat raamatut, mille ühisnimetajaks ootamatult tõusis auto alla jäämine.

„Lemmikloomasurnuaid“ (nagu see pealkiri on eesti keelde ümber pandud, originaalis siis „Pet Sematary“, 1983; mina aga lugesin seda hoopiski vene keeles) on väga lühidalt öeldes üsna mõtlemapanev raamat lastest ja surmast, sellest, kuidas saada üle või mitte saada üle sellest, kui su kallid surevad, kui su lemmikkass auto alla jääb, kui sama juhtub su lapsega. Kas leinates loobuda ja alla anda või püüda midagi teha, et neid tagasi tuua, sest õudukates, mille spets King on, on ju kõik võimalik.

Olulisel kohal on raamatus lapsed, kelle kohta King kirjutab, et kunagi arvati, et peamine on hoida lapsi teadmatuses surmast, sest surm on saladus, õudus, millest lapsed ei pea teadma. Umbes samuti, nagu kuninganna Victoria aegadel arvati, et lapsed ei peaks midagi teadma seksist ja sellest, kust tulevad lapsed. Nii näebki peategelane oma tütres klassikalist näidet lapsest, kes on üle elanud tähtsa perioodi oma elus – teadasaamise surmast, aga seda veel ei mõista. Aga võib-olla ei saagi seda mõista ei lapsed ega täiskasvanud, sest minevik on nagu kiri, mida ei saagi täiesti läbi lugeda.

Mu esmamulje Stephen Kingist oli väga hea.

Teisena võtsin käsile tema kirjapaneku sellest, kuidas kirjutada raamatuid ehk memuaarid kutsetööst. („On Writing: A Memoir of the Craft“, 2000).

Autor väidab, et sai alles neljakümnesena aru, et peaaegu igat ilukirjanikku, kes on oma elus mõne rea avaldanud, on tabanud kellegi süüdistus, et ta raiskab oma jumalast antud annet tühjale-tähjale. Kas kirjutad raamatuid või maalid või voolid või laulad, see on ükskõik, sest ikka püütakse sinusse sisendada häbitunnet selle pärast, mida sa teed.  Selle väite taustal võib öelda, et Kingi ei häbistata ka selle raamatu puhul ja „On Writing“ on pälvinud eduka raamatu maine, kuigi taolisi raamatukirjutamise õpetusi on ingliskeelses kirjandusmaailmas palju.

Huvitav on raamatu esimene osa, kus King pajatab oma eluteest, kirjanduseni jõudmisest, olulisest toest ja armastusest, mida talle on andnud tema naine Tabitha, ühest või teisest seigast, mis on põhjustanud nii või teisiti kirjutamise. Teine osa tutvustab kirjanikuameti peensusi, autori töölauda alates grammatikast, lausetest ja, mis tema meelest veel olulisem, lõikudest. Ja tasapisi kulgeb King sõnakasutuse  õpetamisest teema arenduse ja haaravuse juurde.

Kolmas osa tuli sellesse raamatuse täiesti planeerimatult, aga on võib-olla üks põhjus, miks lugejad raamatust nii haaratud on. Selles kirjeldab King üksikasjalikult, kuidas ta 19. juunil 1999 auto alla jäi ja vaevu eluga pääses. Kui ta suutis taas jätkata kirjutamist, seisiski tal kõigepealt ees vajadus lõpetada „On Writing“.

Nüüd teen Kingi lugemises väikese vaheaja, kuigi tema krimitriloogia on järge ootamas.

Siia aga panen selle blogi vikerkaarepiltide täienduseks tänaõhtuse värvikaare – taas tuli see kaunis ilming mulle ühe vihmasagara ajal koduakna taha külla. Eks ole seegi mõnedes pärimustes sild elu ja surma vahel.

3.8.17

Tempora mutantur et nos mutamur in illis

Rääkisin telefonis ammuse sõbrantsiga. Ta ütles, et jäi nüüd pensionile ja tal olevat aega minuga kokku saada, tööd ja tegemised ei ole enam segamas, noh, et ei ole ju juba viis aastat näinud.

Üritasin täpsustada, et julgesti seitse tuleb ära.

Kui hakkasime siis meenutama, millal viimati nägime, selgus, et üksteist aastat tagasi – teisisõnu, vahetult pärast mu pensionilejäämist, mil kirevast seltsielust tagasi tõmbusin.

Ei  oskagi seisukohta võtta, kas nüüd peaks olema kiire kokku saada.

Ise üritasin neil päevil taastada üht umbes aasta tagasi kokku kuivanud kirjasõprust. Aga sellest vist ei tule midagi välja.

Vanadel ladinlastel oli õigus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Juulis tegin päris palju tööd (oma raamatu viimase trükieelse korrektuuri, mõned väikesed teiste tekstide toimetamised jms). Üle hulga aja oli seda harjumatult palju, väsisin kuidagi ära.

Blogimislainel ka eriti ei ole olnud ja vist niipea ei olegi, sest...

... avastasin Stephen Kingi ja hakkasin teda järjepanu lugema. Tuli meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi, kui Singapurist Melbourne'i lendasin, istus mu kõrval lõhkistes teksades noormees, kes süvenenult kogu tee mingit Kingi raamatut luges. Toona mõtlesin, et peaksin ka vaatama, millest King kirjutab. Nüüd siis on see aeg kätte jõudnud.

Esimesena võtsin käsile „Lemmikloomasurnuaia“ (1983), seejärel vaatan tema loomingulisse kööki – „On Writing“ (2000), siis riburada edasi. Muide, millegipärast olin Kingist kogu aeg mõtelnud kui klassikust, kellel 100. sünnipäev läheneb, aga nüüd märkasin, et ta on minust aasta noorem, seega täitsa oma poiss…

30.7.17

Saan nüüd saladuskatet kergitada...


EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni siin blogis vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest andis täna teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin siin blogis „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.


Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat eilsest müügil, paberraamat ilmub ka kohe-kohe.

22.7.17

Vaatamisi: „Katariina“ („Екатерина“, Vene, 2014)


Eile märkasin, et ETV+-s näidatakse praegu argiõhtuti Vene seriaali „Katariina“ („Екатерина“, 2014), mis võib olla maiuspalaks ajaloo- ja kostüümidraamade huvilistele.

See on film Katariina II-st ehk, nagu teda rohkemgi tuntakse, Katariina Suurest (1729—1796), alates tema saabumisest Venemaale 1745. a, mil ta oli alles Anhalt-Zerbsti printsess Sophie Friederike Auguste, kes pidi abielluma Vene troonipärija, kohtlase Peeter III-ga. Katariina nime sai ta õigeusku astudes Venemaa keisrinnalt Jelizavetalt. Katariina II valitses Venemaad 34 aastat.

Katariinat mängib Marina Aleksandrova (pildil ülal), kellele on ette heidetud, et ta välimuselt ei ole keisrinna sarnane. Esimesed kaks osa ära vaadanuna võin öelda, et noorukese printsessina on ta päris meeldiv, suutes välja mängida nii neiu ootusi kui ka pettumusi.

Lisaks kaunitele naistele on filmis palju meeste salasepitsusi, õukonnaintriige ja armuseiklusi, mille vastavuses ajalootõele maksab mõnikord kahelda, aga mis põnevust lisavad.

Keisrinna Jelizavetat (1709—1762), kes unistab troonipärija ilmaletoomisest, aga seda ei saa ning selle asemel igasuguseid asendusplaane mõlgutab, mängib praegusaja Venemaa üks tuntumaid näitlejannasid, kes ennast ise eestlannaks peab. Julia Aug (pildil kõrval)  on sündinud Peterburis, elanud lapsena Narvas ja õppinud sealses keskkoolis, saanud vanaemalt selgeks eesti keele, mis küll on veidi rooste läinud, aga mille taastamist ta peab kegesti võimalikuks. Keisrinna Jelizavetat mängib ta hästi ja on selle rollitäitmise eest saanud palju tunnustust nii preemiate kui ka kiidusõnade näol.

Praegu on veel mõni päev võimalik kaht esimest osa järelvaadata, esmaspäeva õhtul on ETV+-s kolmas osa. Seriaali esimesel hooajal oli 10 osa, ETV+-s on film vene keeles, võimalik, et internetis leidub mujal ka ingliskeelsete subtiitritega. Seriaali teiseks hooajaks võib pidada 12osalist Екатерина. Взлет, mille peaosaline on samuti Marina Aleksandrova ja mida saab tervikuna vaadata YouTube'ist.

Mina igatahes jätkan vaatamist põnevusega.

Pildid: filmiposter ja -kaader.
Related Posts with Thumbnails