22/05/2018

Sireli, sireli...

Leidsin täna sireli õnneõie. Panin lemmikraamatu vahele kuivama – siis leiab teinekord veel. Või leiab keegi teine. Õnneks ei ole palju vaja.

Oma raamatust tahtsin kirjutada. „Nooruse lugu“ on nüüd umbes üheksa kuud poodides saadaval olnud, raamatukogudes veidi vähem aega.

Müügist ma seekord juttu ei tee. Raamatu laenutamisest, mis mind rõõmustab, pole ma aga varem kirjutanud. Just raamatukogude kaudu on „Nooruse loo“ üles leidnud kesk- ja vanemaealised lugejad, nagu laenutusstatistika näitab.

Noorem põlvkond on mõneti pettunud, et raamat ei vastavat nende ootustele (Mae Lender ja veel paar lugejat, kelle GoodReadsis pandud „kahed“ mind kurvastavad), polevat kärtsu ja mürtsu, ei kirjeldata toimetuse pidusid ja omavahelisi isiklikke suhteid, vaid selle asemel on kirjas endise peatoimetaja „kohusetundlikud mälestused“ (nagu väljendus oma arvustuses Jüri Pino).

Aga ma loodan väga, et need, kellele just selline raamat sobib, on selle üles leidnud. Need, kes loodavad Nooruse-aegadest ilukirjanduslikumaid ja meelelahutuslikumaid tekste, võivad ju neid tulevikus ise kirjutada.

Lisan siia viimatise graafiku raamatulaenutuse vanuselisest statistikast (RIKS):


Mina võin kätt südamele pannes öelda, et Nooruse erastamiseelse viimase praegu elusoleva peatoimetajana olen oma panuse selle ammu ilmumise lõpetanud ajakirja kui meie ajakirjanduse ühe olulise verstaposti mälestuse jäädvustamisse andnud. Kõlab ehk pateetilisena või kellegi jaoks õõnsavõitu, kuid nii  lihtsalt on. Ja sellega on see eluetapp minu jaoks lõpuks ometi enam-vähem läbi.

Muide, mai lõpuni on kõik raamatud, „Nooruse lugu“ sealhulgas, Rahva Raamatu e-poes müügil 15 protsenti odavamana. Võib-olla on see kellelegi oluline teave.

Mis raamatukogudest laenutamisse veel puutub, siis mõnes kohas on olemas ka mu teine raamat, 2008. aastal ilmunud „Eestimaa ilu“ lugudega õpetajatest, teadlastest, raamatukogutöötajatest, arstidest, näitlejatest jne, kes Eestit on ilusaks loonud. Usun küll, et te ei kahetse, kui sedagi loete.

Pildiks panengi ühe sirelikobara. Kõik õitseb tänavu kiiresti, ainult mu aknaalused armsad jaaniroosipõõsad on väsinud moega, sest miski on talve jooksul nende ümbrust kahjustanud.

15/05/2018

Kuumarabandus. Vaatamisi ja lugemisi

Eile sain kuumarabanduse. Minu mäletamist mööda esimest korda elus. Noorena küll minestasin kuuma pärast paar korda, ükskord mingis järjekorras seistes – tollal olid igal pool pikad sabad. Teised korrad pole meeles. Soojamaa reisidel olen ennast hästi tundnud. Vaid ühel korral, kui mu toakaaslane oli palavast toast hoolimata ahelsuitsetaja, oli mul sant olla.

Aga niisugust tunnet nagu eile pole mul varem olnud. Ei oska seda hästi kirjeldadagi. Teadvust küll ei kaotanud, aga järsku hakkasid tohutud külmavärinad. Täielik vappekülm. 25kraadises toas, kus aken lahti, aga õhk ei liikunud. Nii suured külmavärinad, et ei jaksanud ega tahtnud muud, kui vatiteki alla kerra tõmbuda. Nii lõpmatult külm oli, aga higine ma polnud. Veidi hiljem taipasin ka juua. Umbes pooleteise tunniga toibusin. Tänaseks on kõik kombes, ainult jaksu on veel vähevõitu.

See vatiteki alla pugemine pole küll üheski kuumarabanduse õpetuses kirjas, aga mulle tundub, et see oli antud juhtumi puhul kõige õigem tegu. Andis leevendust. Ärge siiski igaks juhuks järele tehke. Õpetuste kohaselt tuleb ju hoopis eemaldada võimalikult palju riideid ning nahka jahutada niiskete külmade lappidega.

Muidugi juhtus see siis, kui kedagi peale minu kodus polnud. Aga läks õnneks. Arsti ei kutsunud. Nüüd tuksun tasapisi jälle tervise poole. Teen oma tavapärast meditatsiooni. Joon tavalisest rohkem vett. Ainult et kogu aeg tahaks magada.

ETV+ hakkas eile näitama kaheksaosalist venelaste eelmise aasta seriaali „Anna Karenina“. Eilse vahejuhtumi tõttu jäi see mul vaatamata, aga õnneks on igal osal nädalane järelvaatamise võimalus. Vene Annadest on mulle seni kõige rohkem meeldinud Tatjana Samoilova 1967. a. Üldse on maailmas üle 20 filmiversiooni „Anna Kareninat“. Neist viimatine meil nähtu Keira Knightleyga. Kuulsaimad vist Greta Garbo ja Vivien Leigh mängitud. Usun, et ka seekordne variant ei jää viimaseks. Annat mängib selles Jelizaveta Bojarskaja (populaarse "Kolme musketäri" tähe Mihhail Bojarski tütar). Anna loo jutustab selles seriaalis tema pojale Sergeile hulk aastaid hiljem Vronski.

Raamatutest jäi pooleli Janet Fitchi „White oleander“. Filmi ei ole ma näinud, aga raamatule leidsin viite Murca blogist – aitäh! – ja on küll väga poeetiliselt kirja pandud kurb lugu, kuid mitte päris minu jaoks. Muide, leidsin internetist, et „Valge oleander“ on olnud ka Winfrey Oprah' raamatuklubi (Oprah's Book Club) aastaraamat 1999. a.

Moblafoto on eelmise nädala loomaaia ülasemetsast. Küllap on need õied nüüdseks ära õitsenud.

09/05/2018

Teeäärevaateid pildikastist

Mõned seni veel blogisse jõudmata juhuleiud; talvised moblafotod juba jaanuarikuust, kevadised maist.

Orav.

Riba.

Kõrgepinge.

Aadress.
1190.

08/05/2018

Keskpäev loomaaias


Loomaaed oli täna tulvil toredatest karvastest ja sulelistest, aga pilte tegime ülivähe. Niisama oli hea uidata ja näha, kuidas keegi sooja kevadist keskpäeva naudib.

Linnud ja kilpkonnad olid väga kevademeeleolus, pöörasid kaaslastele märkimisväärset tähelepanu, kriiskasid ja kiuksusid sinna juurde. Kured tantsisid. Elevandid soojendasid päikese käes külgi, noor ninasarvik tassis oksakimpu ühest kohast teise.

Tiiger Pootsman oli eilsest 7. sünnipäeva peost vist veel pohmeluses, millest isegi suur hulk lasteaialapsi, kes teda vaatama olid tulnud, teda välja ei suutnud tuua. Lõvi ja jääkarud põõnasid päikese käes, isegi öökullid nautisid päikesesooja.

Ülasemets oli lummav ja nõiduslik.


Ja siis, kui hakkasime juba loomaaiast lahkuma, rivistasid end üles viis paabulindu, kõigil sabalehvik laialt avatud ja kaunid värvid kiiskamas. Häält tegid nad ka, peaaegu Eurovisiooni vääriliselt.


Kahju, et nad nii kaugele jäid, et moblapilt läbi taravõre seda ilusat hetke kehvalt edasi annab.

03/05/2018

Chinụa Achebe „Kõik vajub koost“


Chinụa Achebe
„Kõik vajub koost“

Sarjast „20. sajandi klassika“.
Inglise keelest tõlkinud Heili Sepp.
Kirjastus Varrak, 2018.

Kahe hiljuti ilmunud raamatuga on Varrakul õnnestunud luua ajasild koloniseerimiseelsest Nigeeriast kuni Biafra-aegseni. Chinụa Achebe romaani „Kõik vajub koost“ (1958) tegelased võivad olla Chimamanda Ngozi Adichie teose „Pool kollast päikest“ tegelaste esivanemad ja kaks eripalgelist romaani kokku annavad laialdase pildi ibode (nüüdses kirjapruugis igbode) ajaloost ja elust.

Achebe esikromaan on kaasaegse Nigeeria kirjanduse alustala. Võib-olla just see tingis kirjastuse raamatututvustuses võrdluse Achebe peategelase Okonkwo ja Tammsaare Vargamäe Andrese vahel. Minu jaoks ei hakanud see võrdlus aga romaani lugedes mängima, sest mehed on oma loomuselt ja saatuse poolest vägagi erinevad. Näiteks Okonkwole omaseid ohjeldamatusepurskeid oleks Andrese puhul mõttetu oodata. Aga see selleks.

Mulle meeldis Achebe stiil, mida kriitikud nimetavad omapäraseks ja ibode rahvajututraditsioonile toetuvaks. Achebe ise rõhutab raamatus korduvalt elava, rahvapärase keele tähtsust.

„Ibode seas on vestluskunst kõrges hinnas ning kõnekäänud on palmiõli, millega sõnu süüakse.“

„Nii õhutaski Okonkwo poisse istuma enda juures
ob'is ning jutustas neile lugusid kodumaa ajaloost – mehiseid lugusid vägivallast ja verevalamisest. Nwoye teadis, kui õige on olla mehine ja väge täis, ometi eelistas ta kuidagi ikka neid lugusid, mida tavatses rääkida ema ning mida ta kahtlemata jätkuvalt väiksematele lastele rääkis – lugusid kilpkonnast ja tema kavalusest ning eneke-nti-oba linnust, kes kutsus kogu maailma endaga maadlema ja jäi lõpuks kassile alla. /- - -/
Nõnda teeskles Nwoye, et ta ei hooli enam naiste lugudest. Ja kui ta nii tegi, nägi ta, et isa oli rahul ning ei sarjanud teda enam ega andnud ka peksa. Nii kuulasid Nwoye ja Ikemefuna Okonkwo jutte hõimusõdadest või aastatetagust lugu sellest, kuidas ta ohvrile ligi hiilis, selle maha murdis ja nii oma esimese inimpea sai. Seni kuni isa minevikusündmustest vestis, istusid nad kas päris pimedas või hõõguvate halgude vidus ning ootasid, et naistel toit valmis saaks. Kui nad lõpetasid, tõi iga naine abikaasale kausi fufu't ja kausi suppi. Süüdati õlilamp. Okonkwo maitses igast kausist ning andis kaks osa oma toidust ka Nwoyele ja Ikemefunale.“

Kohati ülevoolavat emotsionaalsust nagu Adichie raamatus, Achebel pole. Ta on vaoshoitum, konkreetsem ja lühem, aga samas tõenäoliselt detailitäpsem ja suudab oma suhtelisest napisõnalisusest hoolimata imehästi iseloomustada oma tegelasi, edasi anda ibode elu-olu, tavade ja kommete raamistust, esivanemate vaime ja jumalaid, millega loodetakse Jeesuse maaletoojatele vastu astuda.

See elu on värvikirev, aga kohati kaob lootus täielikult, näiteks siis, kui loodus ei lase suurt jamsisaaki saada või kui lapsed järjest surevad ning emad loodavad, et mõni uutest lastest ei ole ogbanje, „üks noid kurje lapsi, kes lähevad pärast surma emaüska tagasi, et uuesti sündida“, vaid siiski ellu jääb.

Teadsin varem, et Nigeeria jorubad pidasid ennemuiste kaksikuid vaimudeks, kes on võtnud inimkuju ja toovad õnne oma vanematele, mistõttu neist peetakse lugu läbi kogu elu. Nüüd sain teada, et ibod on hoopis vastupidisel arvamusel: nende jaoks tähendab kaksikute sünd halba õnne, seepärast viiakse kaksikud Kurja Metsa.

Põnevaid teadasaamisi on selles romaanis palju. Üksikasjalikult kirjutab Achebe, mida kasvatatakse, süüakse ja juuakse, kuidas peetakse pulmi ja pidusid, kuidas jäetakse hüvasti lahkunutega ja mõistetakse kohut hõimutavade vastu eksinute üle. Kõik see on läbi põimunud esivanemate ja maajumalate austamisega. Sellisena on teos maiuspala neile, kellele meeldib vaadata teiste rahvaste elu, etnograafiat ja etnoloogiat, uurida, kuidas kasvatakse lapsi ja austatakse vanu, võidetakse ja kaotatakse...

Ka selle raamatu puhul meeldib mulle, et tõlkija on teinud palju asjalikke selgitavaid märkusi ja sõnaseletusi.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt ka blogipostitust teise Nigeeria kirjaniku romaani kohta: Chimamanda Ngozi Adichie „Pool kollast päikest“.
Related Posts with Thumbnails