15.12.17

Kirjatehnika minu koolitee alguses

Kui sekkuda meedias praegu hingitsevasse kirjatehnika- ja ilukirjateemalisse vaidlusse, siis mina küll ei saa öelda, et kirjatehnika õppimine oleks mul koolis tüki küljest võtnud. Kerge see päris alguses polnud, aga tulemus on end läbi terve elu õigustanud.

Kui ma 1953. a sügisel esimesse klassi läksin, hakkasime üsna kohe kirjutama nn viisnurk-sulega, mis sulepea otsas vastavas soonekeses käis. Need suled olid kõigile esimese klassi õpilastele kohustuslikud terves NLiidus ja oh kui palju tindiplekke need põhjustasid. Juba teekond tindipotini oli tindiplekkidega tähistatud, vihikulehed muidugi ka. Kuivatuspaber oli tollal hästi oluline.

Siinsel internetist leitud fotol on viisnurk-sulg esimene ja kõige suurem. Sellega tulid kõik paisud ja rõhud hästi välja, aga selle kasutamine oli päris vaevaline. Hiljem, vanemates klassides tulid riburada muud pildil olevad suled ja millalgi ka täitesulepead. Pastakatega hakkasin kirjutama alles ülikooliajal.

Aabitsas oli igal leheküljel kirjanäide õpitava tähe kirjutamiseks. Kirjatehnika esimest vihikut alustasime minu mäletamist mööda i-tähest ja sellega kaasnes minu jaoks tollal väga ülekohtune hinne. Kirjutasin väga hoolsalt ja tegelikult ka päris ilusti. Kui aga lehekülg täis kirjutatud oli, tõmbas mu pika patsi ots alles kuivava kirjatöö tindi laiali – leheküljele tekkis kaks pikka tindikriipsu. Õpetaja pani mulle hindeks „kolme“. Olin väga solvunud, sest see laialitõmbamine oli ju puhas õnnetus ning ma olin ometigi nii hoolsalt kirjutanud.

Esimest kirjatehnikavihikut ei ole mul vist enam alles, teine aga on küll. Sellest on selgelt näha, et mõne tähega olen vähem, mõnega rohkem maadelnud.



Kolmandas klassis oli mul juba päris kena kiri, arvan ma:


Oma käekirjaga olen seniajani rahul – kirjutada on mul tulnud elus tohutu palju, nii loenguid konspekteerida kui ka igasuguseid intervjuusid ja ülevaateid kirja panna.

Numbrite kirjutamine oli minu arvates tähtede kirjutamisest raskem. Esimese klassi esimesest aritmeetika vihikust on seda ka näha.



Aritmeetika vihiku kaanel on näide mu esimese õpetaja käekirjast.


Kõikide vihikute tagakaanel oli aga tollal kindlasti korrutustabel ja olulisemad mõõtühikud. Sestap kulusid need ka pähe.

10.12.17

Vaatamisi: Pedro Almodóvarist „Doktor Martinini“ (täiendatud)

Sel nädalal olid internetiülikoolis Purdue ülikooli loengud Pedro Almodóvari loomingust, mis täiendasid mu teadmisi kitši ja campi kohta, andsid lühiülevaate lavastaja intensiivsest värvi-, muusika- ja kaamerakäsitlusest, suhtumisest naistesse ja seksuaalvähemustesse. Vähe teadsin enne ka Movida-liikumisest Madridis pärast Franco surma (1975), mil võidule pääses naudinguline ellu- ja kultuurisuhtumine. (Almodóvari pilt on detail internetis leidunud filmiplakatist.(

Kui Almodóvari filmidest olen mitut näinud, ehkki nendega erilist hingesidet ei tunne, siis uue nädala loengutes käsitletava Guillermo del Toro looming on mulle päris tundmatu. Aga eks nende loengute mõtteks olegi millegi uue teadasaamine.

Telest olen vaadanud Hercule Poirot’ asjatoimetusi – argihommikune vitamiin. Järelvaatamisest ka pühapäevaõhtuse Taani/Rootsi/Saksa krimka „Lahendamata juhtum“ osi „Naine puuris“ ja „Faasanijaht“ , mis oma masendava tumedusega (Põhjamaade crime noir) päris minu tassike teed ei ole, aga milles miski mind ometi köidab. Kolmas osa „Pudelipost“ on järgmisel pühapäeval tulekul, aga ma pole praegu küll kindel, et seda vaatan. Lahedamat meeleolu pakuvad laupäeviti „Doktor Martini“ uued osad.

EDIT 15. dets 2017. Kolmandast loengunädalast. – Guillermo del Toro rohketest filmidest olid vaatluse all ainult need, mis tal on valminud hispaania keeles. Purdue ülikooli hispaania kirjanduse ja filmikunsti professor Patricia Hart oli jutuks võtnud „Kronose“ (1993), „Saatana selgroo“ (2001) ja „Paani labürindi“ (2006), käsitledes möödaminnes ka tema uusimat linateost „Vee puudutus“. Ta tutvustas del Toro muinasjutuarmastust, vaibumatut huvi vaimude, koletiste ja... putukate vastu, mis kõik said alguse juba režissööri lapsepõlves.

Õudukad pakuvad del Torole tegemisrõõmu nii müütilisest, psühholoogilisest kui ka sotsioloogilisest küljest ja sageli seostuvad konkreetsete ajaloosündmustega (näiteks „Paani labürindi“ puhul Hispaania kodusõjaga). Del Toro hinnangul on väärt muinasjutt ühtaegu väga lihtne ja väga brutaalne. Prof Hart pööras oma sisukates ja huumorisädemega lühiloengutes tähelepanu ka del Toro kasutatud eriefektidele ja sümboolikale, tutvustas tema filmides sagedamini esinevaid näitlejaid jm.

4.12.17

Aitäh postipäkapikkudele!

Täna sain kaugelt maalt kaardi. Ümbrikut avama hakates ehmusin, sest see oligi lahti. Aga seekord ei olnud postivedajad ja -sorteerijad süüdi.

Kaardisaatja on vägagi eakas ja oli ümbriku unustanud kinni kleepimata, isegi kattepaber oli liimiribal alles peal. Aadressi oli ta ümbrikule vist juba palju varem kirjutanud.

Ümbrikus oli ilus postkaart, suurte punaste roosidega, millest üks siin osaliselt näha. Aga... unustamise koll oli kaardisaatjal taas külas käinud, sest kaardile ei olnud ridagi kirjutatud.

Ümbrik oli teel mitu nädalat, aga keegi ei olnud kaarti ära võtnud. Kõigi maade postitöötajad, kelle kätest see lahtine ümbrik läbi käis, olid olnud nagu head päkapikud hoidvad ja hoolikad. Aitäh!

2.12.17

Vaatamisi ja lugemisi: Luis Buñuelist Dina Rubinani

Sel nädalal on mu kultuurilised ettevõtmised olnud mõnevõrra erootilis-seksuaalset laadi.

Avatud internetiülikoolis hakkasin jälgima Purdue Ülikooli (USA) kursust Hispaania filmikunstist. Esimese nädala teema on Luis Buñueli looming, täpsemini tema suhted sürrealismi, tsensuuri, Hispaania kodusõja ja Franco diktatuuriga.

Need suhted olid keerulised ja omapärased, sest Buñuel nautis oma filmides unenäolisuse, seksuaalsuse ja fetišismi kujutamist ning ja religiooni pilkamist. Ta kasutas juba oma esimestes filmides „Andaluusia koer“ ja „Kuldne aeg“ palju sümboleid, oli suuresti mõjutatud kahest oma noorpõlve sõbrast, poeet Federico García Lorcast ja kunstnik Salvador Dalist. Viimasega koos aga avaldas  Buñuel omakorda suurt mõju USA kuulsale filmimehele Alfred Hitchcockile. Kõrvaloleval pildil on kaader Buñueli filmist „Viridiana“ (1961).

Esimese nädala põhjal võin öelda, et videoloengud ja filmikatked on väga põnevad olnud. Kahel järgmisel nädalal käsitletakse Pedro Almodóvari ja Guillermo del Toro filme.

Raamatutest loen praegu ühe mulle sageli lugemisnaudingut pakkunud Iisraelis elava  kirjaniku, loominguliselt väga viljaka Dina Rubina seni vist viimast romaani „Бабий ветер“. (Arvatavasti võiks seda pealkirja tõlkida „Vananaiste tuuleks“ vananaistesuve /Бабье лето/ eeskujul.)

Olen lugemisega alles poole peal, aga vahepeal tuli mõte, et seda võiks soovitada meie rohketele ilublogijatele, sest tegemist on vananeva kosmeetiku jutustusega oma tööst ja elust New Yorgis. Pärit on ta Kiievist. See võimaldab tal kõrvutada kõikvõimalikke juuksurite ja kosmeetikute töökohti ja -saladusi neis täiesti erinevates maailmades. Tegeleda tuleb tal oma kundedega pealaest jalatallani, näopuhastusest brasiilia bikiinipiirkonna depilatsioonini. Ja see issanda loomaaed, keda tal teenindada on tulnud ja kellega ta muidu kokku on puutunud, on igas mõttes kirev ja laialdane.

Et palju juttu on seotud piirkonnaga vöökohast allpool, on Venemaal sellel raamatul märge, et seda ei soovitata alla 18aastastele lugejatele.

Samas aga, igal juhul ei ole see raamat ainult ilublogijatele – nende laitmatu maailma võib selle lugemine koguni purustada.  Sest kirjutatud on:

„Ты напиши эту повесть, и пусть она будет ниже пояса и выше облаков – повесть о потерянных людях, которым нет места на земле. Напиши о грусти этой жизни, о неприкаянности человеческого тела, о его хрупком костяке, зябнущей бледной коже, редеющем волосяном покрове…“

25.11.17

Novembrimutid

Õues ründavad mutid hilissügisest rohumaad. Naljakas, et mutihunnikud saavad alguse lähedalasuva garaažikooperatiivi „Mutid“ juurest. Võib-olla on need ühisusest väljavisatud mutid, kes nüüd ohjeldamatult mullahunnikuid tekitades ümbruskonnale kätte maksavad.

Toast avastasin pärast koiliblika lennu märkamist, et pahandus on juba sündinud, kuid pole õnneks vist siiski päris katastroofiliseks muutunud – jõudsin enne jaole, aga mõned asjad pidin küll lihtsalt ära viskama. Vaatasin internetist koitõrje õpetusi, sest vana head naftaliini, mida kunagi ammu selleks kasutati, ju enam vist ei tarvitata. Leidsin muude hulgast soovituse hakata kasvatama pelargooni, mis olevat hea koiehmataja. Loodetavasti on siiski ka lihtsamaid tõhusaid koitõrjemooduseid.

Koristus- ja korrastustöödega olengi peaasjalikult oma päevi sisustanud, sekka mõned sarjafilmid, millest praegu põnevaim ehk inglaste „Unustamatu“ 2. hooaeg ETVs, ja mõned raamatud, näiteks Mart Sanderi „Litside“ teine osa, mis oli üpris paeluv, ja üht-teist veel, millest ehk varsti ka kirjutan, kui tagasi tuleb blogimisevaim, kes vist on kuskile uitama läinud. Võib-olla on ta mutimullahunnikusse kinni jäänud?
Related Posts with Thumbnails