29/01/2008

Ruuduline rätik

Täna on see hommik, kus ema vana ruuduline rätik oleks väga päevakohane. See villane pehme rätik oli mul lapsena pidevalt kaela ümber, vahel kompressiga, vahel mitte. Tagantjärele seostan seda armastusega. Kui mul ikka kurk valutas või muidu paha oli, siis mõjusid ema askeldavad käed imelohutavatena. Mõnikord polnudki suurt midagi viga ja siiski palusin ema, et andku ta mulle see mõnus rätik, mis oli kuidagi turvaline.

Puhta väljaga inimesele ei hakka midagi külge, aga mina olen juba mõnda aega nohus. See on tüütu, sest takistab hingamist. Louise L. Hay järgi on nohu ja hingamisteede haigused tingitud oma jõu hajutamisest, vaimsest korratusest ja väikestest solvumistest. Raviks sobivat, kui lasta oma meelel lõõgastuda ja rahuneda. Korrata endale, et mu sees ja ümber valitsevad selgus ja harmoonia, kõik on hästi.

Tegelikult ongi kõik hästi, aga nohu on. Ja seda tunnet tahaks, mille ruuduline rätik tekitas ja mis lapsele kõige suurem tugi oli. Selle asemel loeb raadio algava päeva uudiseid, mis võiksid head olla, aga sisaldavad kõiksuguseid masendavaid teateid sellest, kes Keenias tapeti ja kuidas Marokos keegi vahistati. Justkui maailmas meeldivaid asju ei toimukski. Hommikused uudised peaksid mu meelest olema reipad ja tujutõstvad, mitte algama ärandatud autode loeteluga. Muidu võib kuulajale maailm tõesti hallina paista. Vihma sajab ju nagunii.

No comments:

Post a Comment