04/02/2008

Puhtus on kallis

Puhtus on kallis. Puhtalt elamine läheb lõppkokkuvõttes palju rohkem maksma kui kestev räpasus. Tahate nägu pesta, maksate peotäie vee eest. Tahate ennast veel rohkem pesta, maksate ämbri- või vannitäie vee eest. Lisaks veel seebi- ja hambapastakulu. Mõni peseb ja puhastab oma rõivaid, teised mitte. Pesumajade ja keemilise puhastuse hinnad kerkivad samuti nagu vee- või elektrihind.

Hakka või mõistma neid, kes ühissõidukites mustusest haisevad. Oh ei, need ei olegi ainult tegelased, keda asotsiaalideks kutsutakse. Üsna sageli võib räpasust märgata ka esmapilgul päris normaalsete inimeste juures. Isegi siis, kui on teada, et neil on kodus vannituba olemas. Võidunud juuksed, puhastamata mantlid ja joped, kuivalgi päeval porised jalatsid. Hakka või uskuma, et seda kõike seepärast, et puhtus on kallis.

Selle aasta algusega kaasneb rohkesti juttu prahist, prügist ja solgist. Rotiaasta algus on lähedal, see loom aga kogub ju kõike, mis kogumist kannatab ja sugugi puhas pole. Roti kombel asuvad inimesed nüüd prügi koguma. Sugugi mitte ainult prükkarid, vaid ikka need, kellele puhtus on kallis nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Perenaised õpetavad peresid prügi sorteerima. Võib-olla on vastavad tunnid juba koolideski, loengud ülikoolides. Sest ega me väga hästi ei tea, mis ühe või teise prügiartikliga peale hakata, milllisesse kogumiskohta või -konteinerisse see puistada.

Eramajade omanikel on asi justkui selgem. Probleeme on palju aga suurtes kortermajades. Arvatavalt on prügisorteerijate hulka elama sattunud ka neid, kes prügi ei sorteeri ja tilk tõrva mee sees ajavat asjad hulluks. Juba räägitakse, et prügivedajad saavat õiguse iga kilekotitäit pildistada. Võib-olla on neil varsti ka prügivedajakoerakesed, et nutikad rakitsad leiaksid lõhna, haisu ja jälgede järgi üles selle patuoina, kel on õnnestunud oma sorteerimata prügi teiste viies või seitsmes eraldi sorteerimisnõus hoiustatu hulka sokutada. Õhtu hakul pimeduse tulles aga võivat magalapiirkondade servaaladel metsa- ja võsaveeres prügikottidega askeldajaid kohata, sokutavat oma ära, hüppavat autosse ja vuravat minema... Ju siis ei õnnestunud päeval õiget kogumiskohta üles leida. Need, kel autot pole, on oma kottidega aga raskemas olukorras.

Meie maja lähedal oli mõned aastad tagasi see suur ümmargune prügikonteiner, mida rahvas "toruks" kutsus ja millel oli mitu erinevat värvi ja erinevas suuruses jaotust: kõige suurem paberile ja papile, ülejäänud heledale ja tumedale klaasile, plastile, vist ka metallile. Kasutamist leidis see "toru" pidevalt ja mingeid probleeme prügi sorteerimisega ei tekkinud. Asi lihtsalt toimis. Ühel heal päeval oli "toru" aga kadunud ja kõik visati jälle segiläbi maja prügikonteineritesse, ainult paberite jaoks on eraldi konteiner – tillukese avaga, vähe mahutav, pidevalt täis. Sorteerimise hea komme kadus kibekähku. Lähim "toru" oli poole kilomeetri kaugusel poe juures, kuni sealtki minema haihtus. Koos prügi sorteerimise harjumusega.

Nüüd siis alustame selle õppimist uuesti: uuel, suurel, suisa riiklikul tasemel. Ainult et õppevahendeid (kogumiskohti) napib ja õpetajad (prügiveoga tegelevate asutuste töötajad) vist ei oma korralikku õppekava või ei mõika ka ise täpselt, mis on mis ja kuhu käib.
Avaldatud ÕpL 25.01.2008

No comments:

Post a Comment