Käisin Rävala puiesteel akadeemilises raamatukogus vaatamas väikest näitust "Teadusest saab kultuur. Pildid, asjad, mõtted maailmast". Ühtpidi on see ühemehenäitus, kokkuvõte raamatukogu direktori Andres Kollisti tegemistest alates ajast, mil ta oli noor merevetikate uurija, praeguseni välja, mil ta kultuuritegelasena askeldab raamatute maailmas. Vahele mahuvad töö teadlasena ja ühiskonna asjade ajamine. Teisipidi on see näitus teadlaste ja kunstnike ühistöö tulemus.
Minu jaoks olid kõige huvitavamad noorteadlaste ekspeditsioonidega seotud maalid Lemming Nagelilt, Heiti Pollilt ja Tiit Pääsukeselt ning Andrese jutud nende juurde. Tundes Andrese põhjalikkust, lausa nautisin neid tekste, kus lisaks paikkonna üldteabele on ikka ka mõni juhtumus ekspeditsioonidelt.
Natuke kahju oli, et Andresel pole väljas pilte kunagistest noorteadlaste laagritest Kihnus. Aga see-eest saab tutvuda maakera mitme kandiga ja mitme otsaga. Teekonnad pole ju ainult Kihnuga piirdunud, vaid pildid ning esemed viivad Tšuktšimaale, Kaug-Itta, Tulemaale maailma lõunapoolseimasse linna Ushuaiasse, Valge, Barentsi, Tšuktši, Ohhoota, Araali, Musta, Kaspia ja teiste merede äärde.
Andrese kunstikogu on aidanud täiendada ka teised era- ja riiklikud kogud. Osa kunstnike pilte teadlastega koos tehtud retkedest on lihtsalt olnud nii head, et neid on ka teised kogud tahtnud. Esemed on samuti pärit mitmelt poolt ja on huvitav kujutleda, kuidas keegi kuskil kauges maailmaotsas nendega toiminud on. Taas kord tajume, et maailm on ühekorraga väga suur ja pisitilluke ning kusagil kaugel ei ela meie jaoks sugugi võõrad inimesed.
Andres on oma näitusega suutnud raamatukogu fuajeesse tuua midagi sellest "ääre peal olemise tundest", mida ta kirjeldab Elukirjas mullu oktoobris ilmunud loos "Andres Kollisti rännupildid ja pildirännud".
Võrgustikust laenatud pildil on üks maailma lõppudest – Ushuaia.
No comments:
Post a Comment