31.3.08

Kirjad käivad...


Kodulähedane postkontor kolis uude kohta. Vahepeal oli seetõttu justkui mõõnaperiood ja minuni ei jõudnud ühtki kirja. Nüüd vist on taas tööle hakatud. Igatahes sain täna kätte 18. märtsil Keilast posti pandud lihavõttekaardi kirju kuke ja munakoormatega kanakestega, häid soove kevade algusega seoses ka. Aitäh.

Teine kiri oli Lõuna-Austraaliast ja sisaldab uudiseid 10. – 26. märtsini. Seal olevat läinud märtsi alguses väga palavaks nende sügise kohta. Kui meie panime nüüd kellad ette, siis Austraalias pandi need märtsi lõpul taha. Talveaeg ja pimedus on käes. Lihavõttepüha oli siiski kenasti päikesepaisteline ja ilma tugeva tuuleta. Vihma lubatakse. Minu saadetud raamat jõudis kohale. Kirja kirjutanud vanainimene sai lihavõteteks pojalt kingiks suure paki sidruneid. Need on koduaiast puu otsast korjatud ja nendega on hea ning kasulik joogivett teha.

Austraalia kiri oli posti pandud 27. märtsil ja juba kohal. Kohaliku postkontori tigupostiga ei anna võrreldagi.

Pildil on osa Jan Vermeeri maalist "Tütarlaps lugemas kirja lahtise akna all" (1657-59).

30.3.08

PeeR

Raadiost "Rahva teenreid" kuulates oli lausa naljakas, kuidas vestlejad tähepaariga PR hädas olid.

Kord öeldi, et Ansip on hea pii-aa mees, kelle reklaamifirma võiks olla väga edukas. Veidi hiljem kõlas lause: "Valitsusjuht on väga hea pe-er mees."

Mõnikord jällegi räägitakse pii-ärr firmast või pe-ar firmast.

Tegelikult annaks kogu asja lihtsustada. Öeldagu lihtsalt "peer" ja sellest tulenevalt "peerumees, peerufirma". Hea kerge hääldada ja ka tegusõnu moodustada vastavalt igamehe soovile.

ÕS-i järgi tähendab "peer" kaht asja: kõrgaadlikku ja pussuhaisu. Ja mis siis. Eesti keeles on rohkemgi sõnu, millel mitu tähendust. Näiteks "tee" tähendab nii jooki, tegutsemiskäsku, maapinda kui ka kulgemist.

Miks ei võiks siis "peer"-gi sõnana veel ühe tähenduse juurde saada, seda enam, et suhtekorraldustööga või PR-tööga mõnikord lausa pussuhaisulistest kodanikest kõrgaadlikud ehk valitud mehed saada võivad? Läbi hea promo ehk peeru.

Veel seostub sõna "peer" omastavas käändes sõnaga "peerg" – "peeru". Peerutuli, peeruvalge, "kui kõik peerud kahest otsast lausa löövad lõkendama...". Missugune lai võimalus peerutööks ehk PeeRutööks ehk PR-tööks.

28.3.08

Unistuste väli


Vaatasin USA 1989. aasta filmi "Unistuste väli" ("Field of Dreams") täna uuesti mitmel põhjusel. Esiteks soovitas seda vaadata A., kelle arvamus mulle tähtis on, teiseks ei mäletanud ma selle sisu enam kuigi täpselt – meeles olid vaid kuskilt teispoolsusest tulevad pesapallurid. Ka on me perel sidemed Iowaga, kus ulmeka tegevus toimub.

Film on väga hea ja Kevin Costner on samuti hea. Iowa farmer Ray Kinsella hakkab kuulma salapärast häält, mis käsib tal maisipõllu asemele rajada pesapalliväljaku...

Pesapall on eestlasele üsna võõras spordiala, ka meie nostalgia ja identiteedimõiste pole sellega seotud. Ameeriklastele on pesapall alati oluline olnud, lausa unistuste elluviimise sümbol. Sellele ongi film rajatud.

Kas igapäevaelule allavandumine või oma unistuste teokstegemine, kas loobumine või püüdlemine, kas vaikelu või otsingud, kas pardina paterdamine või kõrgusse püüdmine... Mõistmine ja tahtmine teisi mõista... Kunagiste arusaamatuste selgitamine... Lahkunud vanematest ja sõpradest mõtlemine... Millegi loomine...

Paradiis on see paik, kus unistusi ellu viiakse.

27.3.08

Lennä, Juri Gagarin, lennä!



Tänases SL Õhtulehes ilmunud kirjutis Juri Gagarini hukkumisest pani mind üles otsima oma märkmeid 1985. aasta juunist, mil käisin ajakirjanikuna Tähelinnas (Zvjozdnõi) Moskva lähistel.

Tähelinna muuseumis külastasime ka Gagarini mälestustuba, mis oli avatud pärast tema hukkumist 27. märtsil 1968.
Seal olid, arvatavasti on ka praegu, Gagarini dokumendid, autasud, kogu maailmast saadud kingitused. Kolme väärtuslikku kingitust seal polnud – Ungarist saadud teemant, Kuuba ja Egiptuse hinnalised kingitused olid perekonna omand.

Gagarin jõudis pärast oma kosmoselendu külastada 28 maad. Alati küsiti talt siis, kas tal oli esimesel kosmoselennul kaasas ka mingi oma meene. Egiptuses vastanud ta sellele küsimusele: "Oli kosmonauditunnistus numbriga 01."
Tähelinnas töötas Gagarin enne oma hukatuslikku lendu kosmonautide ettevalmistuskeskuse juhataja asetäitjana. Tema töölaual oli 17 kirja, mis jäidki vastust ootama. Kalender oli avatud 1968. aasta 27. märtsi kohal, kalendri küljes oli päevategude loetelu.
Veel oli sel laual Gagarini viimase kõne tekst. Ta pidi 28. märtsil 1968 esinema kõnega Gorkist, keda nimetas selles kõnes "Tähekauguste laulikuks" (Pevets zvjozdnõh dali") Tema asemel kandis selle kõne ette tolleaegne N.Liidu vanim kirjanik Konstantin Fedin.
Kell Gagarini kabinetis oli pandud seisma kl 10.31 hommikul. Tema hukkumiskoht oli Vladimiri oblasti Novosjolovi küla lähistel, ligi 100 km kaugusel Tähelinnast. Maas oli suur lennukijälg, 4-9 m sügav. Leiti esemeid, dokumente...

Sel 1985. aasta külastusel räägiti meile, et Gagarini ja temaga kaasas olnud lendude juhi, instruktor Vladimir Serjogini hukkumispõhjust ei teata. Üks versioon oli, et Gagarin polnud kaks aastat lennanud ja valmistus lõpetama Žukovski akadeemiat ning oli end kurnanud diplomitöö tegemisega. MIG-il oli ta lennanud 16 lendu. Viimasel, 17. lennul olid mehed õhus 15 minutit, Gagarin täitis ülesande, siis küsis luba tagasi tulla. Ühendus kadus. Peagi sai teatavaks lennuki hukkumine.
Oma seisukohad avaldasid kolm lennuõnnetuse põhjuseid uurinud komisjoni. Tehniline komisjon leidis, et kogu lennuk töötas hästi. Kiirus oli 700 km/t, kukuti 4500 m kõrguselt. Meditsiinikomisjon hindas lendurid tugevateks, terveteks, tervis ei saanud õnnetust põhjustada. Kolmas komisjon oli arvamusel, et lennuk põrkas kokku 3-5-meetrise läbimõõduga ilmasondiga. Põrge oli hirmus. Keegi ei teadnud, kas sond oli N.Liidu enda või välismaa oma. Kokkupõrgetest polnud tavaks avalikkusele rääkida. Näiteks vaikiti tolsamal 1985. aastal, kui Tähelinnas käisin, maha Tu-134 maandumisaegne kokkupõrge linnuga Moskvas.
Tollest Tähelinna külastusest ei tohtinud me toona kirjutada, hiljem pole sobivat juhust tulnud, nii ongi see vaid mu vanas päevikus kirjas olnud.
Miljoonasade – Juri Gagarin – Lapsuuden sankarille

26.3.08

Eile kohtusin koolivennaga...

Eile kohtusin vana tuttavaga (PT), täna olen meie vestlust ajakirjalooks kirjutanud. Lapsepõlvesõpradega on hea rääkida ka siis, kui neist väga tuntud inimesed on saanud. Meil on palju toredaid meenutusi juba sellest ajast, kui alles erinevates koolides käisime, keskkoolis olime juba ühes koolis. Üks aasta vanusevahet polnud palju ning ei takistanud meid kohtumast igasugustel üritustel näiteringi pidudest huvitavate lõkkeõhtuteni. Temast oli isegi tollal tunda, et ta on väga hea juht ja inimestetundja. Hiljem on tal neid omadusi elus vaja läinud.

Praegu on tema meelest kõige tähtsam teha midagi konstruktiivset, mitte viriseda, vaid aidata riiki üles ehitada.On suur asi, kui miljonilise elanikkonnaga riik suudab pidada ülal oma rahvusriiki. Eriti suur asi on see nii väikese omariikluse kogemuse juures, nagu meie riigil on.

Vanuselt hakkab ta pensioniikka jõudma, aga ütleb, et pensionärimõtteid veel ei mõlguta. Selleks pole aegagi. Seda arvab küll, et meie ühiskonna üks häda on see, et liiga vähe mõeldakse tõsiste asjade peale – igavikulistele asjadele. Enamasti oleme ajalikud. Ometi on meil ainult üks elu selleks, et siin maailmas ringi vaadata ja midagi korda saata. Pole mõtet raisata seda virinale, et naabril on midagi rohkem kui meil.

Mõistagi ei saanud me oma jutuajamises üle ega ümber ilmast. Selleks hetkeks polnud Tallinnas lumesadu veel alanud. Meenutasime oma lapsepõlve lumehangesid – kui tänavad olid lumest roogitud, siis olid kõnnitee ja sõidutee vahel nii kõrged lumevallid, et mõnikord polnud teisel pool tänavat kõndijat nähagi. Olime üksmeelel, et mitmekesisus looduses on ilusam kui ühetaolisus. Seda ei osanud me siiski ette ennustada, et vaid mõned tunnid hiljem Tallinn taas niisugustesse lumehangedesse mattuda kavatseb, nagu "meie ajal" olid.

Palju me ei nostalgitsenud. Ta pole sedatüüpi inimene, on pigem tulevikkuvaataja. Lugu temast ilmub tõenäoliselt mais. Siis panen viite ka siia.

EDIT/ Jutuajamine ajalikust ja igavesest Riigikogu liikme, akadeemik Peeter Tulvistega ilmus Elukirjas juunis 2008.

24.3.08

Mandalad aitavad elada ja kesta

Olen varem mandalatest kirjutanud siin ja siin.

Pühade ajal leidsin ühe vahva 89-aastase hispaanlanna Valvanera blogi, mille moto on "Ei päevagi ilma mandalata".Valvanera usub, et mandalate loomine või värvimine aitab saavutada hingerahu ja keskenduda, mis omakorda on tervise ja tugeva vaimujõu allikas.

Tema blogi tekst on küll hispaania keeles (tutvustust sutsu ka inglise keeles), aga see sisaldab sadu mandalajooniseid (kontuure), mida saab tahtmise korral ka välja printida ja värvida või lihtsalt eeskujuks võtta. Esileheküljel on küll praeguse seisuga ainult fotod ja fotokogumikud Valvanerale laiast maailmast saadetud mandalatest, kuid blogiarhiivis suvalisele kuule klikkides tulevad mandalate joonised – suuremalt saab neid vaadata nii pildile klikkides kui ka pdf-failina.

Valvanera pole kaugeltki ainuke, kes usub, et mandalad aitavad elada ja olla, elu mõtestada ja Elu Mõtet hoida. Nagu paljude mandalate sõnulseletamatusse jõudu uskuvate maade ja rahvaste saatus on näidanud, aitab mandala rahval kesta. Kindlasti on võlujõud ka Tiibeti mandalatel, mis sümboliseerivad universumi kõiksust ja kaduvust. Mõeldes Tiibeti kultuurile aitame sel rahval kesta. Siinsel videol on näha kauni liivamandala valmistamist.

Tibetan sand mandala, Chenrezig the Buddha of compassion Mandala

Foto on aga meenutus sellest, kuidas Tiibeti buda mungad 2001. aasta juunis enne Dalai-laama külaskäiku Tallinnasse Harju tänava haljasalal telgis universumi kõiksust ja kaduvust väljendavat liivamandalat tegid. Käisin ka ise nende imelist tööd vaatamas.

Kreebude odavmüügi kiituseks


Selleks ei pea olema gurmaan, et saada läbi elu kestvaid maitse- või toiduelamusi ja -mälestusi. Iga kord, kui mu kodulähedane Maxima kuulutab välja kreebude odavmüüginädala, tunnen suurt rõõmu. Ostan neid siis kohe mitme päeva jao. Maiustades meenutan Nigeeriat.

Just sellel maal sain nüüdseks juba pea kolmkümmend aastat tagasi esimest korda kreebut maitsta. Esimene kreebu, siis kutsuti neid puuvilju küll kuidagi teisiti, oli mõrkjas ja ei maitsenud mulle. Kohalikud ütlesid siis, et ega neid ei söödagi nõnda kui apelsine, nagu meie arvanud olime. Paar tundi hiljem ühes Lagose lähedases restoranis toodi meile magustoiduks kreebud suhkru ja jäätisega – see oli midagi fantastilist. Kreebu oli meile, noortele turistidele täiesti võõras asi, Eestis polnud ma seda veel kunagi näinud ega maitsenud.

Nii me neid kreebusid seal imetlesime, sumedas Aafrika-õhtus, taevas laskumas päike kui kuumendav punkt, musamasinast kostmas lembelaul kahe armastuse vahel kõhklevast naisest. Hiljem sõidutati meid suure basseini juurde, seal nautisime öist ujumist, basseiniääred laternatega kaunistatud, mustad poisid kandikutega apelsine pakkumas.

Banaane anti meile Nigeerias süüa ainult praetult, põhiliselt kalaprae juurde. Et eesti noormeestele praetud banaanid ei maitsnud, tegime vahetust – mina andsin oma kala neile ja pugisin niimoodi peaaegu kümme päeva järjest igal lõunasöögil ainuüksi praetud banaane.

Banaanide kättesaamisega oli Eestis tollel ajal ka suuri raskusi. Kui neid kuskil müüdi, olid järjekorrad tohutu pikad. Kaup sai enne otsa, kui müüja ette jõudsid. Banaaniisu sõin täis hoopis ühel Bulgaaria-reisil, kus Sofias ostsin neid korraga mitu-mitu kilo ja kõik ühtejärgi mööda selle suure linna tänavaid ja parke jalutades ära sõin. Kui banaanid otsa said, avastasin, et olen Sofias ära eksinud. Tee hotelli juurde tagasi oli pikk. Niipalju siis banaanielamusest.

Seekordse odavnädala kreebud, muide, olid/on erakordselt maitsvad.

22.3.08

Teietamine ja sinatamine

17. märtsil kirjutas kolumnist Valdo Randpere Postimehes: "Eks lõpuks tähendabki sina-reformi toetamine või sellele vastu olemine valiku tegemist kultuuride vahel. Kas me tahame kuuluda Põhjamaade hulka või oleme lähedasemad sakslaste ja venelastega. Need kaks rahvust on tõenäoliselt viimased, kes sinatamise inimestevahelise suhtlemise normiks võtavad."

Mõni teine peab aga sinatamise üleüldisust seisustest, klassivahelistest ja varanduslikust ebavõrdsusest loobumiseks, sest sinatamine alati ja igal pool andvat inimestele tunde, et nad on omavahel võrdsed.

Kolmandad tervitavad sinatamise peaaegu et kohustuslikku kehtestamist sellepärast, et peavad teietamist liiga raskeks ning vajadust teietamist ja sinatamist korrektselt kasutada lausa ilmvõimatuks.

Ja nii edasi mõteldes peaksin siis leppima sellega, et pehmelt öeldes iga naga mind sinataks nagu parim sõber; et mulle oma käitumiselt täiesti vastuvõtmatu inimene samuti mind sinatab, ikka nagu parim sõber; et ma oma lugupeetud õppejõude ja minu jaoks väga autoriteetseid inimesi ilmtingimata ja igal pool sinataksin ning veel terve hulga minu jaoks täiesti vastuvõtmatute suhtlemishetkedega.

Seda kõike mingi võltsvõrdsuse nimel.

Mul pole midagi selle vastu, et sinatada lapsepõlvesõpru, koolikaaslasi, kaastudengeid, malevlasi, häid kolleege, teatud seltskondade või töökollektiivide liikmeid, üleüldse inimesi, kellega mind seovad ühised tegevused, põhimõtted, veendumused ja palju muud, mis inimesi liidavad, mitte ei lahuta. Tutvume, kohaneme ja siis sinatame...

Aga samas ei kujutle ma, kuidas mina, ka juba päris kaua elanud inimene, hakkaksin kohe sinatama mulle võhivõõrast eakat ja auväärset daami või härrat. Aga just vanainimesi millegipärast kiputakse näiteks telesaadetes sinatama. Viiakse vanainimesele näiteks suure juubeli kingitus ja võõras viija sinatab teda, selleks eelnevalt luba küsimata. Või jääb ehk loaküsimine kaadrist välja? Või sinatatakse sellepärast, et vanainimesed arvatakse vahel minevat lapsemeelsusesse tagasi ja lapsi ju sinatatakse?

Paljud sõjaeelse Eesti Vabariigi koolilapsed on meenutanud, kui uhke tunne oli siis, kui gümnaasiumis hakati madalama kooliastme sinatamise asemel neid teietama – see oli märk, et nad on tunnistatud vastutusvõimelisteks ja kohusetundlikeks, et neisse ei suhtuta enam kui lastesse, vaid kui täieõiguslikesse ühiskonnaliikmetesse.

Ka oma koolipõlvest mäletan, kuidas vanemates klassides õpilasi teietati. Mõne õpetajaga läksime kiiresti sina peale, aga minu mäletamist mööda oli näiteks rangevõitu geomeetriaõpetaja see, kes meid kuni kooli lõpuni teietas. Isegi oma lemmikõpilasi. Aga niisugune õpetajapoolne teietamine oli suur au ja andis märku, et meid arukateks täiskasvanuteks peetakse.

Olen põlvkonnast, kes ka kirjavahetuses ikka veel kirjutab "Teie" ja "Sina" suure tähega, mis noorematele juba täiesti üleliigne tundub ja paljudele inimestele hirmuäratava ajugümnastikana näib. Võib-olla on see koht, mille üle tasub aru pidada ja millest loobuda.

On lausa kurb, et kolumnist Randpere näib tundvat teietamiselt sina peale minekul ainult joomasõbralikku sinasõpruse joomise rituaali. Tegelikult on ju sinatamine ja teietamine kokkuleppe küsimus. Kokku leppida saab ka ilma vastumeelsete rituaalideta. Keel on inimesel ju just selleks, et rääkida, arutada, küsida, kokku leppida.

Teie ja sina vahelduv, oskuslik kasutamine aitab reguleerida elus tekkida võivaid olukordi. Liiga kergelt sinatama kippuvalt töllerdavalt kodanikult võib küsida, millal me temaga sinasõprust jõime, ja kodanik taltub. Distantsikaotamine pole mitte alati ja igal pool kiiduväärne nähtus. Eriti siis, kui ühiskond selleks veel valmis pole. Meie ühiskond paraku pole. Kui nooremad inimesed juba on, siis jah, sinatagu, kuid jäägu seejuures viisakaks.

Erinevates keeltes on tavad ja viisakusest arusaam erinevad. On rahvaid, kelle lapsed ütlevad oma vanematele "teie". Itaallased näiteks kõnetavad üksteist viisakalt kolmandas pöördes; nende "Lei" on tüüpiline pöördumine inimese poole, keda me vähe tunneme või kes asub meist kõrgemal sotsiaalsel positsioonil. (Lei kirjutatakse tavaliselt suure tähega.) Hispaanlastel ja Ladina-Ameerika maades on samaväärsena kasutusel sõna "usted". Familiaarne sinatamine on seal levimas nooremate inimeste hulgas. Jaapani keerulised viisakusväljendid tähendavad suhtumist üksteisesse lugupidamisega ja mittefamiliaarselt. Maailm on mitmepalgeline ja suhtlemispaindlikkust võimaldavat rikkalikumat keelekasutust pole mõtet ühegi käsu või keeluga vaesemaks muuta, seni kuni aeg seda ise ei tee.

Ühe panga toimingute leheküljel veebis oli veel mõnda aega tagasi (võib-olla on ka praegu) kaks tegutsemisnuppu: "kinnitage" ja "loobu". Naerukoht: kui maksad, siis oled väärt teietamist, kui ei maksa, siis sinatatakse. Niisugustel puhkudel tuleks mõtelda suuniste ühtlustamisele ja on üsna loomulik, kui valitakse lühem vorm.

Ilmunud pikemalt ÕpL 28. 03. 2008

21.3.08

Georg Otsa kuulates


Täna saanuks Georg Ots 88-aastaseks. Mäletan teda sellest ammusest ajast, kui ta käis meie koolis koos teiste "Estonia" artistidega kontserte andmas. Tihti laulis ta siis koos Viktor Gurjeviga. Alati eesti keeles.

Täna otsisin mõnda ilusat eestikeelset laulu tema esituses YouTube´ist. Leida oli vähe. Pikka aega on ülal olnud ainult väga uduse pildiga laul muusikalist "Mees la Manchast". Tegin siiski rõõmsa avastuse, et üks Otsa fänn on sel aastal üles pannud ka Pali Raczi aaria Kalmani operetist "Mustlaspriimaš" eestikeelse esituse, kõrval asjalik laulja elulugu ja märkus, et ehk pole eesti keel just kõige parem laulmiseks, kuid selle laulja esituses kõlab väga hästi.

Vene keeles on YouTube´is palju Georg Otsa esitatust. On ka vanemaid nõukogude estraadilaule. Soome keeles on soomlastele südamest armas "Saaremaa valss", üht-teist veel.
Mister X ja Deemoni aariad on pälvinud vaimustunud kiidusõnu väga mitmest rahvusest inimestelt.

Üks kommentaator ütleb "Mees la Manchast" aaria kohta, et see on imeline esitus ja imeline laulja. Ja huvitav kummaline keel. Jah, Georg Otsa esituses võiks eesti keelt YouTube´is palju rohkem kõlada. Küll leiduks vaatajaid/kuulajaid. Teda armastati ju paljudes maades. Siinne foto on ühe Saksamaal ilmunud väljaande kaanelt.

Georg Ots – Laul Tallinnast on siin paraku vene keeles. Panin just selle laulu, sest see on mu kodulinnast, taustaks mu noorusaja linnavaated.

20.3.08

Ei päevagi WC-potita

Ei, ma ei kirjuta kenast kevadest, mis Eestimaale jõudis, vaid hoopis ihulikumatest asjadest. Kui viimase kümne päeva jooksul ilmunud uudiseid ja saateid vaadata, siis tundub, et järjest suureneb meediahuvi santehnikute töömaade vastu. Ei päevagi WC-potita.

Alustuseks lugesin ühest blogist uurimusest, kuidas jaapani mehed oma häda õiendavad – istudes või püsti. Mingist lehest jäi vilksamisi silma, kuidas istumine olevat kujunenud ülemaailmseks tendentsiks.

Seejärel vaatasin Soomest viimast saadet sarjast "Palin ja Uus Euroopa". Ennaäe, potid siingi... Koomikust näitleja ja sõnaosav reisimees väisas muude paikade hulgas Meisseni ajaloolist portselanivabrikut. Teatanud, et portselankujukesed maksavad tänapäeval palju, asus ta asja kallale – tundis sügavamat huvi tualetipottide tegemise vastu, vaatas tootmist ja tootenäiteid, arutas koos toodangututvustajaga, miks ikkagi on nii, et osades pottides ihuviljad kohe vette popsatavad, aga teistes langevad enne põhjaeendile, kus neid uurida saab. Sakslastel nimelt olevat komme oma väljaheiteid põhjalikult vaadata. Palin ironiseeris selle kombe üle, aga tema saatja kinnitas, et jah, eriti kasulik on vanematel inimestel teada, kuidas nende hunnik välja näeb, siis võivad selguda ootamatud terviseprobleemid. Küllap oli brittidel kodudes palju naeru, kui nad seda Palini saatelõiku vaatasid – sakslastega on nad ju alati väikest vimma kiskunud.

Siis tuli suuruudis: "Naine istus kaks aastat WC-potil". Kogu maailm ja ka Eesti väljaannete lugejad said teada, et USA-s Kansase osariigis Ness Citys hämmastanud politseid juhtum, kus üks naine istus kaks aastat oma poiss-sõbra korteris WC-potil ja tema nahk oli poti prill-laua külge kinni jäänud. Hiljem tuli küll järelteade, mida ma Eesti meedias tähele ei pannud, et istutud oli ikka vähem aega ja istuja kannatavat klaustrofoobiast hullema tõve all.

Olen niisuguste "uudiste" nagu ka kõiksuguste britni-sõnumite puhul seisukohal, et neid ei tuleks võimendada ja üle ilma kuulutada, sest enamasti on tegemist inimestega, kes vajavad abi ja ravi. Paraku kasutab ajakirjandus nende õnnetute olukorda ära. Ilmselt on ka human interest niisuguste uudiste järele väga suur, sestap suureneb WC-poti uudiste hulk plahvatuslikult.

Vahel varjutab peldikupotiuudis palju olulisemaid ja tähtsamaid asju. Nii on nüüd juhtunud Tiibeti sündmustega. Isegi kvaliteetlehed pidasid vajalikuks teha suured sõnumid sellest, et Pekingi olümpiakorraldajad teatasid, et teevad ümber hulga olümpiarajatiste WC-sid, kuna Lääne atleedid nurisesid Hiinale omaste seisutualettide üle. Põhjalikult kirjeldatakse seisukempsude välimust ja olümpiaeelsete külaliste hinnanguid neile ning arutletakse hiinlaste tualetikommete üle. Mõneski loos, näiteks praegu EPL netiväljaande esiküljel olevas, vihjatakse, et Hiina peab oma kempsupottide värki tähtsamaks kui Tiibetis toimuvat.

Huvitav, kui suuremastaabilistest "potiuudistest" me veel kuuleme. Niisuguste uudiste puhul on mul alati tunne, et lugejaid alahinnatakse ja nende tähelepanu tahetakse milleltki hoopis olulisemalt ära tõmmata. Ehk ma eksin ja lugeja ongi muutunud ning eelistab neid uudiseid tõsisematele. Peaasi, et mõtlema ei peaks. Oma särk ihule kõige lähemal, oma WC-pott kõige vajalikumaid vahendeid...

Aga võib-olla oleme me lihtsalt niisugune rahvas, kellele "potiuudised" hästi peale lähevad. Kuulub ju meie uudiste kullafondi see, kuidas kadunud President lennujaama tualettruume väisas. Nojah, lisada polegi nagu enam midagi...

19.3.08

Head aega, kirjanik Arthur C. Clarke!


Kui mu poeg hakkas huvi tundma ulmejuttude vastu ja nende najal inglise keele ära õppis, siis avastasin ka mina ulmekirjanduse kolmainsuse: Heinleini, Clarke´i ja Asimovi. Bradburyga olin varem tuttav. Heinlein sobis mulle siis kõige rohkem, aga Clarke oli samuti paeluv. Neelasin tema raamatuid "The Sands of Mars", "A Fall of Moondust", mis mulle eriti meeldis, "Glide Path" ja "The Lion of Comarre&Against the Fall of Night". Vahel sirvin neid praegugi. Eesti keeles on mul ta raamatutest ainult Mirabilias ilmunud "Linn ja tähed", milles prohvetlikud viimased read:

"Selles universumis oli laskumas öö; pikenevad varjud sirutusid itta, kus polnud enam oodata uut koitu. Mujal aga olid tähed veel noored ning seal püsis hommikuvalgus; ja ühel päeval pidi inimene jälle minema teed, mida ta oli kord juba käinud."

Hilisematel aastatel ma teda enam kuigi palju ei lugenud, aga tema telesaated olid mulle huvitavad. Täna, kuuldes ta surmast, vaatasin YouTube`ist sir Arthur C. Clarke´i esinemist tema 90. sünnipäeval detsembris 2007. aastal. "Ma ei uskunud kunagi, et näen nii palju juhtuvat," ütleb ta selles, kõneldes kosmoseajastust, mälestustest, unistustest. Ka ei saa ta läbi ennustusteta ja tulevikuvisioonideta: järgmisel 50 aastal muutuvad kosmosereisid ja kosmoseturism tavalisteks, tehnika ja tehnoloogia muutused avardavad inimeste võimalusi...

Tõenäoliselt oli see kirjaniku viimaseid esinemisi ja kõrge vanuse tõttu mõistis ta seda ka ise, sõnastades oma kolme soovi. Olles kogu elu olnud mitmekülgselt tegev, tahab ta kõige rohkem meelde jääda kirjanikuna. Lõpetuseks tsiteerib teist Lõunamerede randadel kodu leidnud kirjanikku Rudyard Kiplingit ja ütleb "Aitäh ja head aega Colombost Sri Lankalt".

Head aega, sest ühel päeval pidi inimene jälle minema teed... kus polnud enam oodata uut koitu.

18.3.08

Mõned suured pisiasjad

Olen viimasel ajal kirjutanud mitu lugu Eesti eakatega seoses, nende elust ja ka hooldusest, kui nad seda vajavad. Kirjutised ilmuvad kuu või paari pärast – ajakirjade tegemine võtab rohkem aega kui blogimine, kulgeb nagu teises aegruumis. Allpool on mõned mõtted neist lugudest, erinevate inimeste väljaütlemised:

"Eakus ei ole rahvus või raam. Kunagi võib iga inimene olla eakas. Vanaks elavad lisaks heade geenide omanikele ka arukaid valikuid teinud inimesed. Öeldakse, et virisejad lähevad vanaduses õelamaks, aga mina olen tähele pannud, et mõni inimene läheb eriti kauniks, hingelt sügavamaks, hindab asju teisiti kui varem. Tal on nüüd aega istuda ja mõtelda." (HT)

"Vanas eas muutuvad järjest olulisemaks emotsionaalsed momendid: õnnesoovid sünnipäevadeks raadio või televisiooni teel, oma nime nägemine või kuulmine, mälestused noorusajast. Vaatajad vajavad, et neisse suhtutaks soojalt, südamlikult. Hiljuti rääkis saates Doris Kareva luuleteraapiast, kuidas see aitab kurbust lõpuni välja elada. Luule võib inimese väga kurvaks teha, aga võib, nagu Doris ütles, pärast kurbuse lõpuni minekut ka hingetuge anda. Üks hea saade peaks ka inimesele tuge andma." (HT)

"Olen tähele pannud, et eakate juures on olulised pisiasjad. Alguses arvasin, et suured. Aga ei. Hooldaja pisiasjad võivad inimest väga palju mõjutada. Pisiasi on suur asi, kui tervis on otsas. Pisiasjad võivad valmistada rõõmu." (EK)


EDIT/7.05.2008 Lugu "Prillitoosist" ja saatejuht Hille Tartost ilmus Elukirjas mais 2008.


EDIT/6.06.2008 Lugu olulistest pisiasjadest ja sotsiaaltöötaja Ene Kildemaast ilmus Kodutohtris juunis 2008.

17.3.08

Dalai-laama sündmustest Tiibetis


Dalai-laama pressiteade 14. märtsil 2008
Press release

"I am deeply concerned over the situation that has been developing in Tibet following peaceful protests in many parts of Tibet, including Lhasa, in recent days. These protests are a manifestation of the deep-rooted resentment of the Tibetan people under the present governance.

As I have always said, unity and stability under brute force is at best a temporary solution. It is unrealistic to expect unity and stability under such a rule and would therefore not be conducive to finding a peaceful and lasting solution.

I therefore appeal to the Chinese leadership to stop using force and address the long-simmering resentment of the Tibetan people through dialogue with the Tibetan people. I also urge my fellow Tibetans not to resort to violence."

Siit saab vaadata või kuulata dalai-laama eilset tunniajalist kohtumist ajakirjanikega Dharamsalas.

Videol on dalai-laama intervjuu BBC-ile 16. märtsil 2008:


Dalai-laama kodulehekülg on siin.

"Ei saa eitada, et teistele mõtlemine tasub end ära. Ei saa eitada, et meie õnn on lahutamatult seotud teiste õnnega. Ei saa eitada, et kui ühiskond kannatab, kannatame ka meie."

"Kui te keset maailma nautimist vaba hetke leiate, püüdke ükskõik kui väikesel viisil aidata neid, kes on rõhutud ja kes mingil põhjusel ei saa või ei suuda ise end aidata."
Tsitaadid on dalai-laama raamatust "Iidne tarkus, moodne maailm. Uue aastatuhande eetika".

Kuidas mõjutada eluiga?


Kas see pikendab eluiga ja toob õnne?

Abivalmidus, aktiivsus, andestus, armastus, arukus, aupaklikkus, ausameelsus, austus, ausus, diskreetsus, distsiplineeritus, eetilisus, eeskujulikkus, eluarmastus, elujõud, energilisus, erksus, enesekindlus, ettenägelikkus, harmoonia, headus, heameel, heaolu, heatahtlikkus, heategevus, heldus, hellus, hingesoojus, hoolsus, hubasus, huumor, innustus, intelligentsus, kindlameelsus, kohusetunne, korralikkus, kultuursus, külalislahkus, leebus, leplikkus, lootus, lugupidamine, lõbusus, meelekindlus, mehisus, moraalsus, mõistlikkus, mõttetarkus, naer, nali, nooruslikkus, optimism, püsivus, püüdlikkus, rahulikkus, rõõmsameelsus, sallivus, sarmikus, seltsivus, sihikindlus, siirus, sitkus, soliidsus, stabiilsus, suuremeelsus, sõbralikkus, sõltumatus, sõprus, südamlikkus, sümpaatsus, tagasihoidlikkus, taktitunne, tarkus, tasakaalukus, toetus, truudus, tänulikkus, vaimukus, virkus, väärikus, õilsus, õrnus.

Kas see lühendab eluiga?

Ahnus, alandus, alatus, aplus, armukadedus, autus, brutaalsus, depressioon, egoism, enesehaletsus, harimatus, hirm, hoolimatus, hädaldamine, ihnsus, igavus, julmus, jultumus, kadedus, kahepalgelisus, kahjurõõm, kahtlustamine, kalkus, kangekaelsus, kannatus, kelmus, kergemeelsus, kibestus, kitsarinnalisus, kombelõtvus, kurjus, küünilisus, labasus, laim, laiskus, leppimatus, lollus, lootusetus, lugupidamatus, masendus, meelehärm, melanhoolia, metsikus, mure, mühaklikkus, norimine, nukrus, näägutamine, omakasu, pahatahtlikkus, pahurus, passiivsus, pealetükkivus, pessimism, pilkamine, põikpäisus, põlgus, reetlikkus, robustsus, saamahimu, sadism, salalikkus, silmakirjalikkus, salaviha, sallimatus, sarkasm, skandaalsus, skepsis, solvang, sõjakus, sõnamurdmine, südametus, sündsusetus, süngus, tahtejõuetus, tagarääkimine, taktitus, teesklus, tigedus, tobedus, toorus, trots, tujukus, tuimus, tühisus, tõrksus, umbusklikkus, valelikkus, vihkamine, väiklus, ükskõiksus, ülbus, õelus, ägedus.

Allikas: Eesti Meditsiiniraamatukogu.

Mõlemat loetelu võib täiendada...

16.3.08

Natuke liigutamist :)


Neid lihtsaid joogaharjutusi on soovitatav teha 10-15 minutit, aeglaselt ja sujuvalt; üks sari hommikul ja üks sari õhtupoolikul. Harjutuste sarju võib teha enne hommikust ja pärastlõunast meditatsiooni kas koos päikesetervitusega või ilma. (Harjutuste paremaks nägemiseks klikka pilti.)

Oma pikaajalistest kogemustest võin öelda, et neid asanaid on tore teha, need annavad hea enesetunde kogu päevaks. Ka rüht paraneb. Meeleolu samuti. Tegin neid aastaid, siis tuli mõningane vahe sisse, kuid taas alustada polnud raske.

Nende asanate kohta saab põhjalikumat õpetust ja seletust Deepak Chopra raamatust "Täiuslik tervis. Raamat keha ja vaimu terviklikkusest" (e. k. 1994, lk 262-277); samuti Anti Kidroni ja Holger Oidjärve raamatust "Harrastame joogat" (1998 ja hiljem) toodud joogaasendite kirjeldustest.

Viimati nimetatud raamatust on ka järgmine tsitaat joogaringi kohta: "Joogapoosid kujundavad hingamise korrapäraseks. Korrapärane hingamine aitab lõdvestuda. Lõdvestunud seisundis vabaneme stressist. Saavutatud meelerahu parandab keskendumist. Keskendunult harjutades annab jooga palju enam kasu."

15.3.08

See igavene päikesetõusude järgnevus

Mida me hommikult soovime? Et uus päev tuleks parem kui eelmine. Ja kui ei tule parem, siis vähemalt mitte halvem. Et ilusale hommikule järgneks kaunis päev. Et meie tegudel oleks vili. Et meie igatsused täituksid. Et meie lapsed jõuaksid kaugelt koju. Et meie kallitel oleks meie jaoks aega. Et meil oleks igapäevast leiba. Et me jaksaks ja suudaks end läbi elu laintevahu murda. Et muutuste tuul meid edasiliikumast ei takistaks. Et me saaksime mõnikord lihtsalt olla oma mõtetes ja unistustes ja et neist ärkamine poleks valus. Et päev annaks meile uusi kogemusi ja teadmisi. Et meie mõttejõust ja kätetööst sünniks midagi.

Hommikult ootame ja palume tihti sama mida jumalatelt. Justkui hommik oleks jumal. Võib-olla ongi, sest vanarahva tarkus ütleb, et hommik on õhtust targem. Iga järgmine hommik peaks siis olema ka eelmisest hommikust targem. Just see igavene päikesetõusude järgnevus, mida me ka pilvede tagant aimame, paneb meid edasi kestma.

Pole tähtis, mis või kes me oleme. Kõik, mis elab ja hingab, ärkab kord unest. Mõni ärkab hommikul, mõni õhtul – on siis õhtu tema jaoks hommik. Hommik on ärkamine.

Ärgatakse alati millestki ja millegi jaoks. Mille jaoks ärgati sel hommikul?

Et erinevate kellaaegade aladel ärgatakse erinevatel aegadel, siis võib öelda, et Maa peal alati keegi ärkab. Ka siis, kui tundub, et kõik on uinunud, magavad rasket und, on kuskil keegi ärkvel või ärkamas, uut hommikut loomas ja ootamas. Hommikupalved on lootuse palved. Isegi siis, kui õhtu on lootused summutanud, ärkab hommikul taas kõik Elule.

Siin on mõned hommikupalved neilt, kellest mõnikord arvame end olevat väga kaugel. Palved, mis on ühtlasi ka enesesisendused algavaks päevaks: olla parem, targem, tugevam. Paluvad meile võõrad, paludes meile võõralt jumalalt meile võõras keeles, aga ometi on see, mida nad paluvad peaaegu sama, mida soovime hommikult meiegi sõltumata sellest, kas usume endasse või jumalasse. Kui hommikusoovid on kõigile üks, kas siis kõik polegi üks...

Ilusa hommiku palved - Beautiful Morning Duaa's and supplications.

14.3.08

Sunnitud ootamine on nagu mürk

Üks kõige ebameeldivamaid asju minu jaoks on pealesunnitud ootamine. Eriti siis, kui oodatav on juba üle läinud kõikidest kokkulepitud tähtaegadest ja pole ka teada andnud, milline on tema uus lubadus või millal ta oodatu ära teeb või saadab.

Ootamine on minu jaoks natuke nagu mürk – võiksin ju mingi tegevuse käsile võtta, aga ootus segab, õigupoolest segab teadmine, et kui oodatu tuleb, siis pean niikuinii vahepealse tegevuse katkestama, et siis oodatuga asjad lõpule viia ja see omakorda vajalikule sihtmärgile edasi saata. Nii on pealesunnitud ootamine minu jaoks ka pealesunnitud tegevusetus, millekski muuks keskendumise segaja.

Iseäranisti häirib mind ootamine siis, kui tean, et minu taga on tolle veniva ootuse raamides samuti ootel keegi teine või teised. Kui olen näiteks kokku leppinud, et saadan toimetusele ühe või teise artikli kindlaks ajaks, aga see, kellega või kellest olen loo teinud, on selle enda kätte täpsustamiseks või lihtsalt soovitud ülevaatamiseks lugeda saanud ja pole kokkulepitud ajast kinni pidanud, vaid viivitab. Paarist päevast saab nädal...

Aga häirivad ka teistsugused ootamised, enamasti ikka siis, kui ootamise lõppu pole näha või vahel lihtsalt keegi alt veab. Tavaliselt ju sõltub tegevuse järgmine lüli ootamise tulemusest.

Olen püüdnud end siis lohutada mõttega, et tegelikult pole see minu probleem, vaid tolle, kes mind mingil põhjusel ootama jättis: võib-olla on ta haige, võib-olla on tal laps haige, ülemus kuri, tuhat tegemist endalgi tegemata, halb tuju või teab mis. Ja siis olen tal turjal veel mina, kellest ta ju kindlasti teab, et tema järel oodatakse. Aga mõnikord selgub siis, et polnud tal midagi häda, vaid ta lihtsalt ei viitsinud, ei teinud ära või unustas või arvas, et pole kiiret. Nii et vist siis ikkagi mitte tema, vaid minu probleem.

Nüüd oleks hea öelda, et jah, see on mulle õppetund, ikka minu enda vigade eest, minu karmaline karistus lausa. Aga ma olen püüdnud ise täpne olla, konkreetsel juhul kohe kindlasti olnudki – mille eest siis karistada. Õppetund on see aga küll: järgmisel korral on mul raskem inimest usaldada, kui ta mulle midagi lubab. Aga kas ma niisugust õppetundi vajan?

13.3.08

Täiesti kinnimaksmata reklaam


Küsimus suurele ringile: Mis neid inimesi ühendab? (Olgu kohe öeldud, et järjekordne allkirjade kogumine ei ole õige vastus.)

- noorena surnud Moritz Burchart,
- kolm Tähte, kolm Pipit – Helgi Sallo, Anu Kaal, Katrin Karisma,
- sotsioloog Andrus Saar,
- teadmamees Gunnar Aarma ja...
- ... tema tütar, kasvatuspedagoog Maria Tilk,
- hiinahuviline Priit Kelder,
- kunstnik Timur Seifullen,
- filmitegija Tõnu Aru,
- Käsmu meremuuseumi hing Aarne Vaik,
- doktor Jaak Uibu,
- kurtide laste isa, koolilooja Toomas Sepp,
- filmitegija Airi Kasera ja lauljanna Helmi Betlem,
- ajalooõpetaja Ene Alttoa,
- Jaapani professor, eesti keelt õppinud ja õpetav Sipsiku-sõber Kazuto Matsumura,
- ajaloolane David Vseviov,
- teadlane Rein Vaikmäe,
- majata teadlaste maja hing Elsa Pajumaa,
- "Kalevi" kommionu Otto Kubo,
- maailmakuulus teadlane Tiina Karu,
- helilooja Jaan Rääts,
- folklorist Ingrid Rüütel,
- füüsikaõpetaja Heiti Aarna,
- pitsikoguja Alla Jukš-Meos,
- näitlejanna ja kirjanik Tiia Kriisa,
- professor Anne Lill ja ...
- ... tema õde, õpetaja, kunstnik, nukumeister Siiri Tall,
- raamatukoguhoidja Tiiu Valm,
- loomaaia direktor Mati Kaal,
- eesti keele õpetaja Helju Viires,
- tehnokraat Aare Baumer,
- pime unikaalsete raamatute looja Sülvi Sarapuu,
- ajaloosündmustes osaleja Peeter Sookruus,
- paljude lemmikgiid ja muuseumijuht Heigo Sahk,
- mitmekülgne õpetaja Heikki Silvet,
- akadeemik Anto Raukas,
- Eesti kõige rikkam naine Milvi Tedremaa,
- kunstnik Viive Noor,
- aitaja Katrin Raie,
- spordijuht ja endine peaminister Mart Siimann,
- näitlejanna Mari Lill,
- polaaruurija Enn Kaup,
- muusik Juhan Palm-Peipman,
- pimedate maailma avardaja Olga Ilgina,
- silmaarst Ingeborg Trofimova.

Vastuse küsimusele, mis neid inimesi ühendab, saab minu raamatust "Eestimaa ilu" (kirjastus Kentaur, 2008; ISBN: 9789985985250).

Selles on murdosake nn inimese-lugudest, mida olen kirjutanud rohkem kui 35 aasta jooksul ajakirjanikuna töötades. Need inimesed on hoidnud vanu ja loonud uusi väärtusi, mis kõik aitavad meie väikesel maal kaunim ja parem olla. Just niisugustes inimestes väljendub minu arvates Eestimaa ilu.

Raamatu kaanel on kunstnik Tarmo Tali joonistus.

Vaata ka siit.

EDIT/ 19. juuli 2009 Raamat on müügil raamatukauplustes. Seda on aga võimalik saada ka odavama hinnaga otse autorilt, kui oma soovist teatada aadressil lindajarve(ätt)gmail.com

EDIT/ 4. sept 2016 Minu teada enam raamatukauplustes saadaval ei ole. Minu käest saab endiselt.

Jänesed ei vilista


Olen sellest näitusest juba varem kirjutanud nii blogis kui ka siin, aga et nüüd on Eesti Lastekirjanduse Keskuse Illustratsioonigalerii esimene välisnäitus juba varsti käes, siis kordan iseennast. Rõhutan ka, et näitus on TASUTA.

Nimelt on 18.-31. märtsil selles galeriis (Tallinn, Pikk 73) avatud näitus "JÄNESED EI VILISTA. Kaasaegne lastekirjanduse illustratsioon Saksamaal". Eesti Lastekirjanduse Keskuse kunstiekspert Viive Noor rõhutab, et see rändnäitus on väljas ainult kaks nädalat, aga seda võiksid kindlasti tulla vaatama kõik need, kes peavad lugu kõrge tasemega illustratsioonidest. Teadupärast pälvivad maailma parimad lasteraamatukunstnikud IBBY (International Board on Books for Young People) Hans Christian Anderseni illustratsioonipreemia ja seekordsel näitusel on väljas koguni kahe premeeritu tööd: Klaus Ensikat sai preemia 1996. aastal, Wolf Erlbruch aga 2006. aastal.

Kui Eestis on lasteraamatupildid enamasti realistlikku laadi, siis sakslaste puhul, ütleb Viive Noor, on tegemist rohkem kunstnikunägemusega, n-ö suure kunstiga. Reaalsest erinevat kunsti võtavad aga lapsed väga kergesti vastu. Kõrval on näha pilt näituse kutselt. Näituse avamine on 17. märtsil.

Veidi ka mõnest tulevikunäitusest.
2009. aastal on Goethe Instituudi transpordiabiga Lastekirjanduse Keskusse tulekul Kristina Andrese näitus. Kristina Andres pälvis 2006. aastal Tallinna illustratsioonitriennaali diplomi ja oli peaaegu lõpuni üks peapreemia kandidaate. Selle kunstniku puhul on huvitav, et tema vanaema oli Uhtna mõisapreili, kes 100-aastasena suri möödunud sügisel. Kristina on Viivi Noore sõnul väga huvitatud oma Eesti juurtest ja on ka Uhtna mõisat vaatamas käinud. "Leidsin ta tööd Bologna messi kataloogist ja need meeldisid mulle väga. Kirjutasin talle ja siis tuli ta korraks Eestisse. Polnud just kõige parem aeg: külm, lumi, aga talle meeldis siin. Ta on noor kunstnik, kelle tütar on suur "draakoniuurija" ja kelle pildid on väga soojad. Oli tõeline rõõm kutsuda teda Eestisse näitust tegema".

Ka Venemaalt on tulekul kaks toredat näitust. Tänavu mais eksponeerivad oma illustratsioone Moskva kunstnikud Olga Janaitis ja Maksim Mitrofanov. Nende kujundatud Taivani kirjastuses ilmunud raamatud meeldivad lastele väga.

Tänavu sügisel aga tahab Viive Noor kohale tuua Venemaa nimeka kunstnikerühmituse "Gruppa Zavtrak" näituse. Tegemist on palju rahvusvahelisi preemiaid saanud keskealiste kunstnikega, kes lisaks illustratsioonidele loovad oma väljapanekutega ka alati omamoodi maailma, lisades kõikvõimalikke dekoratsioone, sirme, kardinaid. Et meie illustratsioonigalerii kitsaskohaks on transpordiprobleemid, ei tea Viive Noor praegu veel, kui palju sellest võlumaailmast Tallinnasse jõuab.

9.3.08

Blogiküsimuste teatepulk

Blogiküsimuste teatepulk jõudis minuni Tiiu blogist. Aitäh.

1. Kirjuta, kuidas möödus naistepäev, kas lilli kinkisid või said?
Sain armsalt inimeselapselt kotikese sefiiri.

2. Mida sa hetkel mõtled?
Just sellele eelmisena kirja pandud toredale lausele.

3. Mis laulu sa viimati kuulsid?
Täna olen vähe muusikat kuulanud. Vist seda "Wonderful Worldi" varianti, mille varjunukkude postituse juurde panin.

4. Milles oled andekas?
Arusaamises, et teised on paljudes asjades andekamad.

5. Mida sa ei suuda teha?
Laskesuusatamise võistlusel esikohale tulla (seostub täna vaadatud võistlusega).

6. Kõige rumalam tegu, mida oled teinud?
Vahel ütlen mõne lolluse enne, kui mõtlen.

7. Kuhu reisiksid kõige meelsamini?
Kõige rohkem meeldib käia maades, kus saan inimestega nende keeles rääkida.

8. Nimeta film ja roll, kus oleksid mänginud peaosa (esimene meeldetulev)?
Tuhkatriinu.

9. Sinu kolm soovi kuldkalakesele?
Tervist, õnne ja edu kõigile, keda armastan.

10. Kas koer või kass?
Praegu mitte kumbki.

11. Kas arstiks või aednikuks (valida tuleb üks)?
Kui oleks tahtnud, oleks juba saanud.

12. Ütle kolm nime, kelle valiksid järgmiseks presidendiks (üks olgu blogijaist)?
Jätan vastamata. Püüan vaiksetel õhtutel olla poliitikale mõtlemata.

13. Kes on su guru?
Ei ole.

14. Millist raamatut oled viimasel ajal lugenud suurima naudinguga?
Kui tahan kindlat naudingut, siis võtan ikka ja jälle oma lemmikraamatu (Patrick White "Inimeste puu").

15. Ütle kolm omadust, mida enda juures heaks ei kiida?
Katsun nendega ise vaikselt hakkama saada..

16. Sinu parim tegu senises elus?
Elamine.

17. Kas Jumal on või ei ole armastus?
Vahel võib armastus jumal olla.

18. Millist YouTube videot soovitaksid kõikidel vaadata?

Kui tahan mõnikord midagi soovitada, siis panen selle blogisse, aga ei arva, et kõik peaksid vaatama – ikka need, kes ise tahavad.

19. Mitu liiget võiks olla parlamendis?
Jätan vastamata.

20. Nimeta 10 blogijat, kelle vastused Sind huvitaksid?
Blogijate hulgas tundub palju andekaid ja huvitavaid inimesi olevat. Ei hakka eraldi kedagi nimetama. Võib-olla võtab teatepulga keegi nendest, kes minu vastuseid loeb.

Varjunukud

Seda videot vaadates tulid mulle meelde lapsepõlve varjunukud. Kui olin haige – ja haige olin ma sageli, siis liigutasin köögiuksest voodi juurde langevas valgusvihus sõrmi, tekitades niimoodi toaseinale kõikvõimalikke loomi ja muid põnevaid siluette.

Hiljem juba veidi suuremana lastehaiglas ravil olles lõbustasin nõnda endast väiksemaid lapsi, kui neil nututuju peale kippus.

Üks mu lapsepõlveraamatuid oli "Vana kindlus", põnevusjutt Podoolia poistest. Selles raamatus oli ka tore koht varjunukkudest:

"Siis pistis haige oma pika kõhna käe teki alt välja ning hakkas sõrmi liigutama.
Seinale ilmusid hüplevad varjud.
Ja äkki tekkisid neist ebaselgetest ähmastest varjudest kindlad kujud. Kõige esmalt märkasin kumera kaelaga luike. Siis hakkas valgel seinal kõrvu liigutades hüplema üpris naljakas jänes. Kui see kadus, nägin akna poole roomamas suurt vähki, kes siputas oma haardevalmis sõrga. Ma ei saanud vähki veel õieti vaatama hakatagi, kui juba teise kohta, riiuli kõrvale, ilmus haukuva koera koon, kusjuures see koer väga sarnanes meie naabrite Tölpsabaga....
Kõik kujud ilmusid ja kadusid nii kiiresti, et ma ei jõudnud üldse tähele panna, kuidas neid esile manas see kummaline, kõrvuni tekiga kaetud mees..."

See video on tehtud USA-s, ühel varjuteatri etendusel. Ka siin on luik, jänes... Muusika on kõigile tuttav, lauljagi ei vaja tutvustamist. Varjuteatrid on üle kogu maailma populaarsed. Mõnes kohas kasutatakse varjukujude tekitamiseks paberist lõigatud siluette, aga kõige populaarsemad ja kõige käepärasem vahend on inimese enda sõrmed. Üsna nii, nagu väikestel tüdrukutel Eestis või väikestel poistel selles vanas raamatus.

8.3.08

Püstipäi, rind ees...


Eilne uudis: "USA teadlaste läbiviidud uuring näitas, et soodsat ostu nähes tabab naisi võimas positiivne laeng, mis muudab ajutalitlust. Samuti kiireneb südametegevus, mis kajastub nii füüsilises kui mentaalses erutuses... Ka väitsid enam kui pooled küsitletud naistest (57%), et tunnevad end pärast edukat ostu füüsiliselt palju tervemana."

No mida sellega tõestada taheti?

Sama on palju lihtsamalt ja efektiivsemalt öelnud poolatar Zofia Wedrowska raamatus "100 minutit ilu heaks" (eesti keeles 1978), mis oli minuvanuste seas ääretult populaarne ja on tõepoolest täis kõikvõimalikke kasulikke nõuandeid, mis aitavad naisterahval kena ja terve olla, lisaks veel hulk võimlemisharjutusi ja ilunippe:

"...ka poest kojuminek sobib õige kehahoiu harjutamiseks. Kujuta vaid ette, et said viimase veerand kilo taist sinki ja lähed siis uhkelt, püstipäi, rind ees, iga sammu puusaliigesest, mitte põlvest alustades koju nagu tõeline leemekulbi kuninganna."

Pilt kuskilt võrgustikuavarustest.

7.3.08

Ema teab... ja külmunud laul

Täna on mu ema sünniaastapäev. Hommikul seisin bussipeatuses, vaatasin siniseks tõmbuvat taevast. Mõtlesin, et kui ema on seal kuskil kaugel olemas, siis võiks ta kuidagi anda mulle märku, et teab mind mõtlevat temast ja isast...

Buss tuli ja see mõttejupp jäi pooleli. Peaaegu ununes. Linnas jagati naistepäeva eel inimestele igasugust nänni, mõnele pisteti tänaval pihku lilleõis, Kristiine Keskuses jagas SEB pank vist nimemuutuse puhul rohelisi õhupalle. Mina ei saanud ei lilli ega õhupalle, aga kui ma kauplusest väljusin, astus mu juurde neiu, kelle korvis olid valged kilesse pakitud asjad. Ühe neist ulatas ta naeratades mulle. Küsisin, mis see on, ja neiu seletas, et samasugune valge põll, nagu temal ees. Vaadaku ma põlleesisele trükitud veebiaadressilt, et äkki võidan toreda reisi. Põllel seisis: EMATEAB.EE. Ema teab...

Juhus või märguanne? Või hoopis midagi muud. Ema teab...

Hiljem arvutist vaadates selgus, et tegemist oli emateab-nimelise infoportaali reklaamiga. Nii et skeptikud võivad seda ka lihtsalt asjaolude kokkusattumusena võtta.

Muidu oli tänane päev lihtsalt üks külmetav märtsiilm. Sestap siin ka üks külmunud laul.
Madonna – Frozen.

6.3.08

Punane, purpurpunane, violetne...


Punane on väga tugeva toimega, seetõttu tuleb teda kasutada ettevaatlikult. Erutab ja ärritab paljusid. Ei sobi ruumides, kus elavad või töötavad koleerikud, hüsteerikud, neurootikud.
Sobib madala vererõhu puhul.
Toetab endassesulgunud depressiivseid inimesi, andes neile täiendavat jõudu.
Tõstab vererõhku, parandab vereringet ja maksa tööd, suurendab seksuaalset aktiivsust.
Palavikuhaigele punane ei sobi, sest ta tõstab temperatuuri.
Aktiviseerib kõiki viit meelt.

... Purpurpunane on punasest hoopis erineva toimega: jahutab emotsioone, madaldab vererõhku ja soodustab und. Stimuleerib veenide tööd ja kergendab peavalu. Vähendab seksuaalset aktiivsust.

... Violetset värvi peetakse müstiliseks ja maagiliseks. Rahustab, aeglustab ainevahetusprotsessi, mõjub hästi ülekoormatud organitele. Tal on antibiootikumide omadusi.
Violetne puhastab verd, toetab mineraalide tasakaalu, rahustab närve, vaigistab valu.
Bronhiaalastma puhul kasutatakse violetset koos sinisega, et saavutada suuremat efekti.
Violetses on ühendatud sinise tagasihoidlikkus ja punase impulsiivsus. Violetne on harmoonia, veetlus ja unistus.
(Allikas sama, mis eelmistel värviteraapia postitustel.)

Sinine, roheline, kollane...



Jätkan erksamate värvidega:

... Sinisel on parim toime inimese tervisele. See on looduse esimene värv – õhk, taevas ja vesi. Sinine hoiab eemale mure ja hirmu, rahustab, tekitab enesekindlust ja usku, et kõik läheb hästi.
Sinine suurendab organismi immuunsust, soodustab ainevahetust, toimib antiseptikuna ja aitab organismist mürke eemaldada.
Sinine on hea uinuti, kergendab reumaatilisi valusid, bronhiaalastmast põhjustatud vaevusi, alandab vererõhku ning annab elujõudu.
Kahjuks kasutatakse sinist töökoha ja kodu sisekujunduses harva.

... Roheline on looduse teine värv, taimestiku põhivärv. Roheline kontrollib peaaegu kõigi organite tööd. Energia, nooruse, kasvu ja lootuse värv.
Tekitab rahulolutunde ja mõjub soodsalt lihastele ja kudedele. Soodustab vohama hakanud rakkude taandarengut, on nakkusevastane.
Tumerohelist raviks ei kasutata.
Helerohelist kasutatakse sageli koos türkiisiga, mis on samuti efektiivne põletuste, infektsioonide ja haavade ravis.
Türkiisi kasutatakse ka unerohuna ning tema toimel saab leevendust peavalu.
Sisekujunduses mõjub hästi helesinine koos helerohelise või türkiisiga.

... Kollane – päikese, elurõõmu ja soojuse värv; arukuse ja mõistuse värv.
Kollane elustab närvisüsteemi, annab lisaelujõudu melanhoolikule, flegmaatikule ja depressiivsetele inimestele, nagu ka punane värv.
Kollasel on soodne mõju peaaju nägemiskeskusele, ka toniseerib ta musklite, lümfinäärmete ja seedeorganite tööd.
Ruumikujunduses erksat kollast kasutada ei soovitata – see kurnab närvisüsteemi. Näiteks lapsed võivad klassiruumis, kus on neli erekollast seina, muutuda lausa pööraseks.
(Allikas sama, mis eelmisel postitusel.)

Must, pruun, hall, valge...


Mida arvati värvide mõjust eestikeelses ajakirjanduses umbes 15-20 aastat tagasi? Alustame tumedamatest toonidest.

... Kolm värvi – must, pruun ja hall – värviteraapiasse ei kuulu, samuti puuduvad nad vikerkaares. Need värvid tekitavad oma kiirgusega väsimust, ängistust, depressiooni, negatiivset hoiakut. Tumedate seinte ja lagedega ruumid võivad esile kutsuda hirmutunde. Kauaaegne töö sellises ruumis kurnab inimese välja, tal tekib põgeneda tahtmise tunne, mis viitab organismi kaitsefunktsioonile.

... Rootsi värviterapeut Karl Rybergi järgi ei ole must värv hea värv – see on alati olnud inkvisitsiooni, kurjuse ja hirmu värv. Dramaatiline ja distantsi tekitav must on moes siis, kui inimesed on stressis ja ühiskonnal on majanduslikult või poliitiliselt raske. Heaolumaades, kus probleeme vähem, armastatakse värve rohkem. Lapsed kardavad musta.

... Ruumikujundusega seoses: valges, mustas ja hallis sisaldub väga vähe teavet, aju aga vajab värvilist infot. Ainult must ja valge mõjub nagu näljakuur palja vee ja leivaga. Mõni aeg saab sellega hakkama, aga pikapeale kujuneb välja depressioon.

... USA autor Charles Klotsche raamatust "Color Medicine": must värv närtsitab oma kiirgusega teda kandva inimese nahka.

... Eesti kodudes kasutatakse palju pruuni värvi. Pruuni nimetatakse sügise ja taandarengu värviks. Pruunis kodus on sagedased pahandused ja tülid, rahulolematus teiste ja iseendaga.

... Suurbritannia värviteraapia kolledži direktor T. Gimbel: "Mõned inimesed teavad, missugust värvi kasutada teataval eesmärgil, mõned mitte. Teised vaatavad värvile nagu kaunile dekoratsioonile, mille nad arvavad olevat esteetilise. Väga vähesed aga kasutavad värve otseselt selleks, et aidata kaasinimestel elada paremates elutingimustes ja parema tervise juures."
Tsitaadid pärinevad meditsiiniraamatukogu direktori Milvi Tedremaa kirjutistest.
Pilt internetist.

5.3.08

Tähtis on, kuidas oma purje sead


Kui üht või teist teemat uurinud olen ja inimestega vestelnud, siis saan neilt väga sageli mitmesugust abimaterjali. Mõnda sellest saab artiklites kasutatud, aga suur osa jääb lihtsalt endale mõtlemiseks. Nii oli ka aastaid tagasi, kui kirjutasin Eesti Meditsiiniraamatukogu direktorist Milvi Tedremaast. Muu hulgas oli sel lugejasõbralikul raamatukogul hea komme anda oma külastajatele kaasa mõtteteri kirjandusest, sest inimene kasutab oma jõust tavaliselt ainult 1/10, ülejäänu on tohutu ressurss, millest paljud ei teagi. Seda jõudu tuleb osata stimuleerida ja välja tuua.. Nüüd oma paberites "inventuuri tehes" mõned neist tarkuseteradest leidsingi. Et need on mõeldud teistega jagamiseks, on blogi vist nende jaoks päris hea koht.

Siin on mõtteterad Vera Pfeifferi raamatust "Mõtle positiivselt".

* Sinu mõtete kvaliteet määrab sinu elu kvaliteedi.

* Elus on olukordi, mida ei saa muuta, kuid päris kindlasti oleneb sinust, millises valguses sa neid olukordi näed.

* Mida sa ka iganes teistele teed, see tuleb sulle endale bumerangina tagasi.

* Positiivselt mõelda tähendab tunda vähem muret ja rohkem rõõmu, eelistada näha asju nende parema külje poolt.

* Sinu esimesed mõtted hommikul määravad, missuguseks päev sinu jaoks kujuneb.

* Paljud inimesed raiskavad oma elu "suure" õnne otsingul ja ei märka paljusid väikesi õnnelikke juhuseid, mis nende teele satuvad.

* Sa suudad, kui arvad, et sa suudad.

* Tülid on loomulikud. Nad näitavad arvamuste lahknemist. Otse loomulik, et selliseid asju tuleb ette.

* Keha ja vaim töötavad käsikäes.

* Ära võta endale rohkem tööd, kui sa oled niigi üle koormatud. Hakka ennast kohtlema kui toredat inimest, kes sa ka tegelikult oled.

* Ära võta ettevõtte või kogu maailma muresid enda kanda. Inimestel, kes on elanud ainult oma tööle, on eriti raske pensionile minna, kuna nad ei ole väljaspool tööd kunagi arendanud oma isiklikke huvisid.

* Töö ei ole kõige tähtsam asi elus. Õnne ja rahulolu võib leida ka elu teistes valdkondades, mis ei ole tööga seotud.

* Mida rohkem sa töötad, seda rohkem vajad sa puhkust. Puhkus pole luksus.

* Kui sa oled kellelegi ülekohut teinud, ole piisavalt aus, et seda tunnistada.

* On tuhandeid inimesi, kes ootavad, et sa võtaksid nendega ühendust, et sa neile külla läheksid ja nendega lobiseksid.

* Kujutle endale enesekindlust ning sa muutud enesekindlaks.

* Ärata vanad sõprused uuesti ellu.

* Üksi olla ei tähenda üksildane olla.

* Hinda kõrgelt kõiki oma häid omadusi.

* On tähtis olla oma sõpradele toeks, kui neil on rasked ajad, -- see on selge – kuid hoidu virisejate eest.

* Haigustel on ka oma otstarve, nad on hoiatussignaal millegi kohta.

* Muretsemine, viha, kadedus ja vihkamine on tunded, mis soodustavad haigusi.

* Mõtted võivad meid haigeks teha, kuid mõtted võivad ka ravida. Pole tähtis, kuidas tuul puhub. Tähtis on ainult see, kuidas sa oma purje sead.

* Iga saavutus saab alguse ideest.

* Sa oled iseenda kõige parem sõber. Ole enda vastu kena.

* Ära usu imedesse. Jää nende peale lootma.

3.3.08

Liisi Koikson -- Väike järv



Nii lihtne laul ja ometi nii palju mõtteid, tundeid ja mälestusi tekitav...

Võib-olla on sõnapaari "väike järv" tähenduse meie jaoks kõige paremini lahti kirjutanud Paul-Eerik Rummo luuletuses "Ikka Liivist mõteldes":
...
Tema on ju meie – väike külmetav järv.
Tema on ju meie – lumi lõdisevasse vette.
Üks väike järv, kes püüab hoida end jäätumast,
hoida ennast ja hoida metsa, mis ta ümber,
hoida maailma oma ainukeses peeglis.

Meie oleme üks. Järv on metsas ja mets on järves.
Meie oleme üks. Järv tõuseb lumeks ja lumi langeb järveks.

Muud midagi.
Ja üksainus praksatus.
Metsas või järves? Puusüda? Jääkaas?
...

2.3.08

Kus kaanid Palinist verd imesid...


Tõenäoliselt on Eesti nüüd Inglismaal tuntud kui maa, kus kaanid Palinist verd imesid.

Olen juba varem siinsamas blogis kirjutanud, et mu praeguseks maiuspalaks telest on pühapäevaõhtuti Soomest näidatav BBC reisisari "Palin ja Uus Euroopa". Just lõppenud 5. osas külastas näitlejast reisimees Eestit, Lätit, Leedut ja Kaliningradi.

See osa kannab pealkirja "Balti suvi" ja kohe alguses saab vaataja teada, et 1991. aastal saavutasid Balti riigid taas sõltumatuse ja said elustada oma kultuuri. Näidanud Tallinna kilukarbisiluetti tõdeb Palin, et oli siin 16 aastat tagasi ja sellest ajast on palju muutunud. Eestis on elanikke vähe nagu Birminghamis.

Kaks noort inimest – Margus ja Evelin – elavad püramiidmajas, et leida jumalat endas. Eesti on hingelise valgustumise otsimisel. Üksisilmi vaatavad küllatulnud, kuidas tuli põleb ja kuidas Margus teeb ettevalmistusi sütelkõnniks ehk "külaliste grillimiseks", nagu Palin seda nimetab. Ta küsib, miks inimesed teevad seda ja saab vastuseks: hea tunde, avatud südame, hirmu võitmise pärast.

Emotsionaalsele õhtule järgnevad rannal seisvad 100 betoonist kohvrit, millega Jaan Manitski sümboliseerib pagulasi. Vaataja saab teada, et endine ABBA mänedžer on rajanud kunstikeskuse, kus on nii head, paha kui ka koledat eesti kunsti. Saab teada ka seda, et Jüri Arraku pilt koletise hävitamisest sümboliseerib NLiidu hävitamist.

Siit kohast võinuks saade minna edasi väga mitut moodi ...

Palin näitab vanalinna ja uusi kõrghooneid. Istub siis Raekoja platsil välikohvikus ja kuulab vene ärimehe Knolli (?) juttu venelaste piinast eesti keele õppimisel ja 10 000 kodakondsusetu isiku õigusetust olukorrast. Edasi läheb ta venelannast taastusarsti Ludmilla Agajeva juurde kliinikusse, kus talle pannakse kaane. Arst ilmselt oskab oma tööd, inglise keelt ei oska eriti hästi ja seetõttu on tema dialoog Paliniga, õigemini Palini püüdlus temaga dialoogi pidada, koomiline. Palin on siinkohal väga vaimukas, naerdes kaanide stimuleerimist ja üldse kõike, mis protseduuriga kaasneb. Ainult et see episood võtab suure osa Eestile saatemahus ettenähtud ajast ja küllap jääb õrnema närviga vaatajatele meelde kui midagi ebameeldivat ja verist, mida Palinile "kusagil seal" tehti.

Lätil on tunduvalt rohkem vedanud. Seal on jaanipäev, liigolaulud, ringmängud, tammepärg Palini peas. Riia meisterkokk räägib säriseva panni juures, kuidas ta George Bushile süüa tegi – see tõestab, et Riia on suur ja arvestatav linn, kus selle maailma vägevad oma nõupidamisi korraldavad. Veel näidatakse, kuidas Ventspilsi raadioteleskoop, mis on parim Põhja-Euroopas, pärast nõukogude vägede laastavat lahkumist jälle töökorras on.Nädalaga rikutu tehti korda nelja aastaga ja selle episoodiga saame teada, et Läti nii teaduses kui tehnikas Euroopas arvestatav on.

Leedus käis Palin Ristimäel, meenutas sündmusi Vilniuse teletorni juures, tuletas meelde Tallinnast Vilniuseni ulatunud Balti ketti. Kiitis Leedu laulupidusid – ei vihjetki sellele, et ka Eestis tohutud laulupeod on, ja laskis endale tänaval spontaanselt kokku kogutud kooriga tõestada, et leedulased on laulurahvas.

Kaliningradis teatas ta vaatajatele, et sellest linnast on pärit Putini naine. Näitas vene vaimustuses kutuuripidu selle puhul, et 60 aastat tagasi nimetati kunagine Königsberg ümber Kaliningradiks. Nentis, et selle maanurgaga on tegemist ajaloo ohvriga Euroopa ja Venemaa vahel.

Järgmises osas on Palin oma teekonna 17. riigis – Poolas.

Hädas interjööriga


Vahetevahel hämmastavad mind inimesed, kes on hädas interjööriga ja seetõttu endale meeldivatest asjadest loobuvad.

Täna tuli see mulle jälle meelde, kui kuulsin tuttavat arutlemas, et õnneks oli temale meeldinud sisuga raamat kaanevärvi poolest selline, mis tema korteri interjööriga sobib. Oli kena rohekas, aga kui oleks olnud näiteks punakas või sinine, siis poleks sobinud. Siis ta poleks seda raamatut ostnud, kuigi see talle meeldib...

Kord jälle tahtis üks kena naisterahvas teisele inimesele kingituse teha. Oli kaugelt maalt toonud toreda vaasi, aga jättis kinkimata, sest vaatas, et ese ei sobi kingituse saaja toakese interjööriga. Kurvastas ennast ja teist, kellele oli juba ütelnud, et eksootilise vaasi talle kingib...

Kõige rohkem oli mul kahju aga daamist, kes lillemüüjate juures roosakaid margareetasid vaadates arutas, et need on küll tema lemmiklilled läbi kogu elu, aga ta ei saavat nende ostmist endale lubada, sest need ei sobivat tema interjööriga. Vaene daam, vaesed väiksed margareetad...

Niisugustel hetkedel on mul väga hea meel, et ma interjööri nimel ühestki meeldivast asjast ei loobu. Pigem olen interjöörita :)

1.3.08

Üks märtsihommik udune

Üks märtsihommik udune,
soos puude all hämarus.

Ja pooles ringis kaugele
käib metsapalistus.

Ja väli kaetud lumega,
teed sulad, poriga.
Nii kaugele kui näed sa –
mets, udu, sulaga.

Mets. Harvad, kurvad kasepuud
mustavad varjuna,
ja märjad oksad ripuvad
alla nii nõuta.

Öö nagu vastu paneb veel,
tusk tume puude all;

kurb, kidur põõsas kurdab teel –
mis muremõte tal?

Juhan Liiv (1909)

See luuletus saab varsti saja-aastaseks. Peas on ta mul keskkooliajast, mil kooli näiteringi tüdrukutega Juhan Liivi luuletustest värsipõimiku esitasime. Minule langesid osaks sulakevade ja vihmasügise luuletused, sest mul oli näiteringi juhataja arvates "vihmane hääl". Esinesime selle põimikuga korduvalt, nii need read meelde jäidki.

Isegi tänavune vähese lumega märtsialgus sarnaneb Liivi kirjutatule.

Related Posts with Thumbnails