See, kellega ma aeg-ajalt jalutamas käin, kutsus mind täna väikesele teekonnale. Mõnda nähtust on siinsetel piltidel.
Sügisvärvid on lõpuks ometi tulnud. Kastan on täiesti kuldne, teised puud ka kõik teisenenud, erksates toonides.Taevas oli ennelõunal sügavsinine, nüüd, kirjutamise ajal jälle halliks tõmbunud. Aga sellest kirkusest on midagi hinge jäänud. Kaamost ei kuskil.
Selle kaamose, depressiooni ja stressiga on minu arvates suurelt jaolt nii, et oleme oma kõige väiksematelegi meeleolukõikumistele hakanud panema järjest kõlavamaid nimesid ja siis ise nende nimede hirmutavasse lummusse sisse elanud.
Iga natuke nirum sügispäev tähendab paljude arvates kohutavat kaamost ehk sünkpimedust - aga otsigem siis iseendast, oma kaaslastest, ümbrusest, elust üles need väikesed valgusesädemed, mis seal ometigi on.
Tänasel teekonnal käisime muuhulgas ka raudtee ääres Järve ja Rahumäe vahel oleva suure kivirahnu juures. Sellele ilusale kivile on aegade jooksul "kunstiharrastajad" palju liiga teinud. Nõukaajal oli sellele vahelduvalt kirjutatud "Slava KPSS" või "Maha KPSS", praegu on kivi metsapoolsel küljel keegi Ansipile pahane, raudteepoolselt paistab haakrist. Ka lähedase raudteesilla treppidele on suur Adolfi portree ja haakrist kritseldatud. Pole just meeldiv vaatepilt...
Kalmistul oli sügislehtedes teedel hea, mõtlik jalutada. Rähnid toksisid, ühe sain pildilegi, aga üsna kaugelt.
Tore ennelõuna oli. Aitäh jalutamakutsujale :)
Selle kivi peal oli tollal, kui mina kaks korda päevas rongiga sellest mööda sõitsin, kooli ja koju, tavaliselt tekst KÕM
ReplyDelete