06/04/2009

Maavärin ja eestlaste hingeline mandumine

Niisugust häbi- ja vihatunnet, nagu täna Õhtulehe kommentaare lugedes, pole ma ammu tundnud. Kesk-Itaalias oli öösel vastu hommikut maavärin, kohutav terremoto. On kümneid hukkunuid, sadu vigastatuid, tuhandeid koduta jäänud inimesi. Eesti naine, kelle kohta algul kirjutati eestlanna, maavärina keskmes koduta jäänud tudeng ütleb leheloos, et on üleelatust šokis ja tal pole enam kuskil elada. Ning siis ründavad kommenteerijad teda ta mitte-eesti nime pärast, käsivad pöörduda tagasi oma "suurele kallile kodumaale", nimetavad ta juttu "eide halaks", arutlevad, kas ta magas alasti, ilguvad ta rahvuse kallal, et ega ta ikka eestlane pole jne. Võikalt, küüniliselt, kalgilt...

Inimesel on mure, võib-olla loeb ta neid kommentaare ja loodab neist tuge, üsna ilmselt on ta koos ümberkaudsetega sattunud tohutu tragöödia ohvriks, aga kommenteerijad võtavad ta kallal närida. Puudub igasugune inimlik kaastunne, selle asemel valitseb neis kommentaarides samasugune ilkumine ja ärapanemine, nagu meie elus järjest rohkem kipub maad võtma.

Kuhu jääb inimlikkus? Miks ikka rohkem eestlasi hingeliselt mandub?

Mul pole neile küsimustele vastust.

Seda ma tean küll, et hingeline mandumine võib ühe rahva jaoks olla isegi hullem kui maavärin.

Jaksu teile seal Itaalias - Kristelile, Oudekkile, paljudele teistele, kelle blogisid me siin loeme ja kes Itaaliat armastavad, mu kunagisele toredale giidile Ulvele Roomast, veel paljudele, kes seal elavad, töötavad, õpivad, lapsi kasvatavad! Ma usun, et te kõik olete praegu hättasattunutele mingil kombel abiks, toetades ja aidates inimesi sõltumata rahvusest, olles inimesed.

Fotosid maavärinapiirkonnast: Quotidiano.Net fotogalerii

EDIT: // 8. aprill 2008 - Panen siia viite ka Kristeli väga mõtlemapanevale tekstile tema blogis.

4 comments:

  1. Jah, ka endal oli selline tunne ja see kestab veel kaua.
    ma mõtlen oma rahva peale kaua veel Boschi piltide kujundites.
    äkki olid need ajad, kus eestlane ei tohtinud midagi öelda, ära teenitud, sest nüüd nagu tohib ja näe, mis sealt suust nüüd välja tuleb...

    ReplyDelete
  2. Aitäh!

    Aga sinu positus veenab mind, et eestlased ei mandu hingeliselt kuhugi, vaid on avatud, tundlikud ja mures - ka oma kaasmaalaste ebamõistliku käitumise pärast.

    Aleksandrat üritame kuidagi kollektiivselt aidata, kindlasti!

    Väga kurb on - ning seda enam, veelkord aitäh heade sõnade eest.

    ReplyDelete
  3. Juba ammu ei loe ma lehekommentaare. Lihtsalt seepärast, et pärast on jube kole olla. Eriti, kui mõtlema hakata, et seda kõike kirjutavad inimesed selleks, et saada emotsionaalset rahuldust ja üleoleku tunnet.
    Soovitan sulle kah, et mitte ennast häirida lasta, siis ära loe õhtulehte ja delfit ning hoidu kommentaaride lugemisest.

    Lugu mis Itaalias juhtus oli kole ja inimlikus mõttes ka itaalastele väga raske. Seda enam võõra rahvuse esindajale - eestlasele. Samas, need kes peaks toetama ja mõistma ( vast aasta tagasi oleks suhtumine parem olnud ) valavad veelkord verbaalse sitaga üle.
    Seda on kole lugeda....

    ReplyDelete
  4. Suur tànu!
    Ma lihtsalt ei uskunud oma silmi neid kommentaare lugedes...
    Un abbraccio!

    ReplyDelete