01/06/2009

Seekord siis sirelites


Rohkem kui paarkümmend aastat tagasi kinkisid mu rahatud kavalerid mulle toomingaoksi. Need õitsesid just sünnipäeva ajal.

Veel rohkem aastaid tagasi olid põhilised sünnipäevalilled tulbid ja nartsissid. Mulle meeldis, kuidas poolrohelistena korjatud tulbid - vanaema aiamaal kasvas neid minu jaoks palju - vaasis edasi arenesid, kuidas nende varred kooldusid, kuidas õied omandasid värvi ja avanesid, kuidas nad reageerisid päikesele ja valgusele. Nartsissidega mul nii isiklikku suhet ei kujunenud, sest mu meelest närbusid need liiga ruttu. Oivaline lõhn, seda küll.

Sel aastal on sirelid. Külluses, uhkete õitega ja oma ainulaadse aroomiga. Mäletan, kuidas ema sai siis, kui olin umbes viiene, kingiks sireliparfüümi. Oi, kuidas see lõhnas ja kui ilusas pudelikeses oli ning pudelike omakorda seest siidiga vooderdatud karbis. Nii ilus mu meelest. Selles ajastus nii oma- ja eripärane. Aga ma ei mäleta, et sirelid oleksid kunagi varem lastekaitsepäeval juba nii laialt õites olnud. Nende õiteaeg jäi rohkem jaanipäeva paiku, mõnikord veel hiljemaks. Ja oma elu kõige kaunimaid sireleid olen näinud Hiiumaal Aino Kallase maja juures.

Mu lapsepõlveaias sireleid ei olnud. Need kasvasid ületeenaabrite juures. Ma ei olnud lapsena nii romantiline, et oleksin nende õiteilu eriti hinnanud, aga need olid tugevad vanad ronimispõõsad. Me istusime plangu peal nagu värvukesed, sireliõied taustaks. Ja muidugi otsisime õnneõisi.

Minu aias olid vahtrad, männid, kased, hiigeltoomingas, kaevuäärne pihlakas, suur kastan, kaks ilusat kuuske, elupuu, üks tammeke, kaks lopsakat jasmiinipõõsast, rohkesti kõiksuguseid marjapõõsaid ja lilli, sekka isegi mustikaid ja seeni. Enamikku neist enam ei ole - ja seepärast ei taha ma eriti enam minna vaatama ka aegades moondunud lapsepõlvemaja.

Aga need sirelid... Olen ikka öelnud sõpradele, et oma sünnipäeval poen peitu, lähen ära, põõsasse - sel aastal siis sirelipõõsasse - võtma päeva lihtsalt endale, võimalusel koos kõige lähedasematega, mõnikord ka üksi, kuidas kunagi.

Tore on olla sündinud lastekaitsepäeval. Vähemasti vaadatakse su elukestvatele lapsikustele siis sallivama pilguga :)

7 comments:

  1. Sünnipäev siis?
    Palju õnne ja edaspidisekski head blogimist!

    ReplyDelete
  2. Aitäh, kukupai! Õnne on ikka vaja :)

    ReplyDelete
  3. Õnne! Sel aastal lubavad sirelid seda palju, tuleb neid uskuda!

    ReplyDelete
  4. sündinud suve lapseks :)

    palju häid asju ja õnne ka!

    ReplyDelete
  5. "Sireli, kas mul õnne" - Gustav Ernesaksa meeskoorilaul.
    Vat selle lauluga soovin Sulle palju õnne.
    Või siis Marie Underi sonett "Sirelite aegu", tead ju küll seda!

    Igal juhul ilus aega sündida.
    Palju õnne!

    ReplyDelete
  6. See Ernesaksa "Sireli..." on muide YouTube´is ka, aga mitte meeskoori, vaid Baieri noortekoori (eestikeelses) esituses. Underit tean ikka :)
    Aitäh.

    ReplyDelete