27/10/2013

Vihmade aeg...

Olen paar nädalat usinasti toimetamistööd teinud ja blogimiseks pole aega olnud. Vabakutselise asi: tööd tuleb teha, kui teda on, ja lulli lüüa siis, kui töö tehtud. Nüüd tundub juba, et jõuan lähenevaks tähtajaks valmis, sestap ka võtsin aega blogimiseks.

Ma pole tahtnud siia ebameeldivatest asjadest kirjutada, kuigi ma elus neid tahtmatultki kuulen-näen. Aga mõnikord teen erandi - siis, kui meelepaha väga kallale tikub. Eile panin drafti kirja järgmised mõtted.

* * *

Kuulen raadiost, et Ligi olevat kõiki eestlasi kaabakateks nimetanud. Tema sellelaadseid  ütlusi ei jõua enam jälgidagi. Kurvem on see, et nii ei arva mitte ainult üks minister, vaid mitu, ka riigikogulased. Mind päästab sedasorti arvamuste eest ainult teadmine, et mu sõpruskonnas, mu peres pole ühtegi kaabakat. Mina ise ka vist ei ole kaabakas. Või lumpen või põhjakiht või...

Mäletan, et Eesti taasiseseisvuse esimestel aastatel ütles üks riigikogulane oma rahva, sisuliselt oma valijate kohta midagi samalaadset. Siis peeti seda üldiselt halvaks tooniks, aga oli ka talle järgnejaid, kelle ütlemistes suurt hulka inimesi halvustati. Nüüd tagasi vaadates tundub, et need olid esimesed ohumärgid, et valitud hakkavad eemalduma rahvast. Ja see eemaldumine on olnud kiire.

Loen Postimehe esilehelt veebis kõige nähtavamal kohal suurt ehmatavat pealkirja: "Peeter Oja ennustab räigeid tapatalguid". Tapatalguid küll ei tahaks, kohe mitte kuidagi. Edasi lugedes selgub, et ajaleht on jälle kirvemeetodi valinud, eeldades ilmselt, et lugejaid ehmatava pealkirjaga rohkem klikke saab.

Kui ma aga pärast esimest ehmatust poleks edasi lugenud, siis polekski ma teada saanud, et tegemist oleks parteisisese kähmlusega, mitte kõiki Postimehe lugejaid ähvardavate tapatalgutega, mille eest pole vaja silmapilk põgenema hakata. Poleks ka teada saanud, et Oja kiidab USA-t, sest: "Seal on võimalus, et sul esimese 15 minutiga tuju si**ks keeratakse, minimaalne. Eestis on vastupidi." Tõepoolest, just selle vastupidisega said just-just hakkama lehetoimetuse pealkirjameistrid, kes aga ilmselt toimivad nii, nagu on lehe üldine suund ja huvi.

Miks püütakse Eesti inimestesse sisendada, et nad on madalad ja väärtusetud kaabakad, kes on ainult räigeid tapatalguid väärt?


Nii oli eile. Ise olen olnud hoopis teisel lainel. Raamatutes, mida toimetanud olen, on ilusaid ja häid mõtteid inimeseks olemisest. Raamatud, mis nüüd juba mõne päeva pärast, kui tööjärg mõneks ajaks otsa saab, lugemist ootavad, tõotavad ka ajalehtedest hoopis erinevaid lugemismuljeid.

Õues käies, sest poes tuli korraks käia, tundsin heameelt sügisilma pehmusest. Ja ühest valgest jaaniroosiõiest, mis kes teab mille pärast või mille ootuses õitsema oli hakanud põõsal, mis muidu oli juba lehtedest sootuks puhtaks puhutud. Ja panin tähele, et varesed sekeldasid üsna agaralt, küllap läheneva tormi ootuses, ja ei kraaksunud, vaid kähisesid: "Terre, terre!" ja "Kurrat, kurrat!".

Nõnda see on. Lehekuld lebab mullal nagu raske raha, särades päikese käes vask- ja kuldmüntidena. Aga päikest jääb järjest napimaks, kellakeeramine justkui toob õhtu lähemale. Vihmade aeg...

Foto: 13. okt 2013.

No comments:

Post a Comment