17/07/2014

Lummav köögipool: kirjanikud pildikastis - 3.


ETV2-s näidatavad vestlused kirjandusfestivali HeadRead kirjanikega lähenevad lõpule. Viis kuuest on ära olnud. Kirjutamisjärjega olen jõudnud Sjónini, keda usutles Askur Alas. Sjónist ei teadnud ma enne tema kuulamist midagi peale selle, et ta on islandi kirjanik ja luuletaja.

Sigurjón Birgir Sigurðsson (sünd 1962) on kirjanikunimeks võtnud oma pärisnimes peituva Sjóni, mis tähendab islandi keeles nägemust, visiooni.

Sjón on kirjutanud seitse romaani, mitmeid luulekogumikke, näidendeid, libretosid ja lasteraamatuid. Tema teoseid on tõlgitud 25 keelde. Ta on teinud laulusõnu Björkile, aga ka teistele. Huvitavat oli tal rääkida Reykjaviki kultuurielust. Iseloomustades oma proosapoeemi "Virvarebane" ütles ta, et see ühtaegu tõsielust ja legendidest pajatav raamat on nagu keelpillikvartett:

"...juhtub midagi põnevat, kui võtad kogemuse ühest kunstivormist ja vaatad, mis saab, kui proovida seda teises."

Kirjaniku missioonist: "Me anname lugemise naudingu edasi järgmisele generatsioonile."

Huviga olin oodanud A. S. Byatti (1936) ja Krista Kaera jutuajamist. Olen siin blogis varem kirjutanud, et tema suurromaan "Lumm" ei lummanud mind eriti, kuigi sel on kõik omadused, mis peaksid olema mulle meeldival raamatul. Aga kõike oli minu jaoks natuke liiga palju, ülekuhjatult. Samas aimus kõige tagant suur töö ja kirjaniku elu- ning faktitarkus. Just kirjanikutöö köögipoolest rääkimine paelus mind A.S. Byatti vestluses kõige rohkem. 

A. S. Byatt, kodanikunimega Dame Antonia Susan Duffy, valiti 2008. aastal ajalehes "The Times“ viiekümne suurima Teise maailmasõja järgse briti kirjaniku hulka. "Lumma" lugedes arvasin, et tegemist on meesautoriga, kes aga tunneb väga hästi naiste hingeelu. Tegelikult ongi vana daami teosed enamasti olnud naiste elust ja otsustusvõimalustest kogukondades, kus domineerivad mehed. Sageli on tema peategelaseks tütarlaps, kes on lapsest saati armastanud lugeda ja süvenenud muinasjuttudesse ja müütidesse ning kelles võib täiesti selgelt ära tunda autorit ennast.

A. S. Byatt ütles, et "Lumm" on lahtiseletatult romaan luule olemusest: "...luule on tähtsam kui kriitika. Ja tähtsam kui luuletajate elulood."

Ta on teinud teadlasetööd, olnud õpetaja, aga eelkõige on ta olnud kirjanik - kirjutanud juba viiendast eluaastast, nagu ta ise poolmuigamisi ütles. Teadlasele omane aine valdamine, põhjalik süvenemine, teadasaadust vaid osa ärakasutamine oma kirjandusloomingus - aga see osa on sageli tohutu suur - iseloomustab teda ka praegu. Ja lisaks ütles ta:

"Ma tean, et ei suudaks kirjutada romaane Wikipedia abita. Ma armastan Wikipediat. Seal on kirjas kõik see, mida kipun unustama. /- - -/ Wikipediata ma kirjutada ei saaks, aga ma ei kasuta Wikipediat romaani asemel. Need on kaks ise asja."

Olen päris kindel, et ma mõnda A. S. Byatti raamatut veel lugeda tahan, ka võib-olla "Lumma" uuesti üle vaadata - ehk polnud ma seda lugedes ise õiges meeleolus. Igatahes kirjutaja isiksus tundus tema juttu kuulates lummavana.

Üks HeadRead-televestlus - Antony Beevor - on veel vaadata-kuulata.

Eelmistest olen kirjutanud siin:

Väga hea vaatamine: kirjanikud pildikastis - 1.
Lause kannab: kirjanikud pildikastis - 2.

Foto: lohe, 7. juuli 2014.

No comments:

Post a Comment