31/08/2014

August. Lõpp. Nurgatagused kritseldused

Hing keeldub augusti lõppu suve lõpuks nimetamast. Las suvi kestab kalendrisuve alguseni. Mis sest, et lapsed septembri alguspäeval kooli lähevad. Alati on mindud. Ega suvel sellest midagi pole - tema jätkab ikka oma taktis ja tempos, vaheldades kuuma ja jahedat kuni sügisvihmadeni välja.

Nurgatagustesse on selle suve jooksul uusi kritseldusi tekkinud. Võib-olla saavad nende loojatest kord kunstnikud. Natuke nõudlikkust oma "loomingu" suhtes tuleks neile kasuks. Või natuke kooliharidust.





Hariduslistis kirjutas üks õpetaja, et taas algaval kooliajal peab õpetaja jälle võitlema... mobiiltelefoni näppimisega. Räägib ta klassi ees midagi, ei jõua see kuulajateni, sest nemad näpivad moblasid. Noomib ta kedagi, ei jõua seegi kuulajani, kes näperdab oma mobla kallal. Ei tea, kas kiitustki kuuldakse, kui üldse on mille eest kiita.

Olgu, kuidas on, aga et juba pilte tehtud sai, panen siia kritseldustele lisaks paar vaadet Mustamäe haigla ehitusele või õigupoolest vist laienemisele.


August. Lõpp. Punaste pihlakate aeg...

30/08/2014

Maailm toimub

Hommikul nägin aknast lennukit mööda lendamas lennujaama poole. Oli teistmoodi kui tavalised lendajad, tundus tohutuna. Aga selle suuruse kohta oli lennumürin väike, ei häirinud.

Tund hiljem olid Postimehes pildid USA õhuvägede transpordilennukist, mis tõi Eestisse Ameerika Ühendriikide presidendi Barack Obama peatseks visiidiks vajalikku tehnikat. Tundsin nähtu ära.

Sündmused Eestis seostuvad järjest rohkem oluliste maailmasündmustega: valus sõda Ukrainas, NATO tippkohtumised, Euroopa Liidu juhtide arutelud, Obama visiidid jne. Loetelu saaks pikk - ajaloosündmuste vulkaan on purskama hakanud nagu ka pärisvulkaan Islandil.

On, millest mõelda.

Aga kõige selle taustal tajun järjest rohkem oma põlvkonna Eestis sündinute suurt õnne: me sündisime küll vahetult pärast suurt sõda, meie elu on kohati olnud lausa revolutsiooniliselt keeruline, aga meile on siin olnud kingitud rahuaastad - aeg elada, aeg luua. Paari aasta pärast saab - kui saab - neid 70.


Postituse pealkiri on laenatud Georg Maureri luulekogult.
Fotol on pilvelohe 24. aug 2014.

24/08/2014

Noblesse oblige

Tundub, et kuumalaine ajas nii mõnegi pea segi. Kroonika "suuruudist" nähes tekkis mul kohe kaks uitmõtet.

Kuna ma Tallinna kohvikuid enam kuigi hästi ei tea ei nime ega asukoha järgi, siis tõik, et kuum sündmus leidis aset kohvikus Komeet, tõi mulle meelde nõukaaegse Komeedi kohviku (mis minu mäletamist mööda kuskil Pelguranna kandis asus; asja uurides selgus siiski, et olin Komeedi Saturniga segi ajanud ja Komeet asus toona Mustamäel TPI läheduses ja oli tudengite hulgas üsna pöörane peopanekukoht). Nojah, sellega seoses siis mõtlesin, mis meie "esileedil" küll öö ajal seal otsida oli. Hiljem muidugi mõistsin, et tänapäeva Komeet asub veidi teises kohas.

Teine mõte puudutas käitumisguru, kes hiljuti elavate kirjast lahkus: hea, et ta juhtunut ei näinud. Tolle väärika proua arvamus käitumiskultuurist ja sellest, et seisus kohustab, oleks kõva obaduse saanud.

Võtmesõna on väärikus, sest seisus tõepoolest kohustab. Tuli meelde meie presidendi esinemine Johann Voldemar Jannseni mälestusmärgi avamisel Pärnus 1. juunil 2007. Tsitaat sellest:

"Ent seisusel on ka teine tahk. Me teame ütlust noblesse oblige, otseses tõlkes aadliku seisus kohustab, demokraatlikus ühiskonnas aga selle lühivormi seisus kohustab. Ja ajakirjanikel, kes rõhuvad oma neljanda seisuse staatusele, tuleb mõista, et seisusel on oma kohustused."

Küllap siiski mitte ainult ajakirjanikel...

16/08/2014

Rahapaja asukoht leitud!


Nüüd ma siis tean, kus rahapada on. Või koguni kaks - vikerkaare alguse ja lõpu omad.

Seekordne kaar laotus nii täiuslikult, et mõlemad otsapunktid kergesti aimatavad olid. Tänapäeval võib ka Google kaardi abiks võtta ja paiga lausa (senti)meetritäpsusega üles leida. Jääb vaid väljakaevamise vaev. Kui muidugi härjapõlvlased vahepeal oma varandusega mujale lipanud pole.

Pilte klõpsisin mõlemast otsast ja keskkohast palju. Rahapaja asukoha kaitsmise huvides piirdun siin siiski vaid ühe fotoga.
Minu foto, 16. aug 2014, kl 20.19. 

EDIT: 22. aug 2014. Lisan siia postitusse ka tänaõhtuse vikerkaare. Kl 19.19 nähtud ja seekord täitsa halli taeva taustal. Tundub, et härjapõlvlased ongi rahapaja asukohta veidi muutnud, aga küll me selle kätte saame. Sest ükskord me võidame nagunii!

14/08/2014

"Vaskratsanik": "Leningrad" ja "Kuldne uks"

Kui 1964. a ilmus XX sajandi raamatusarjas Dymphna Cusacki romaan "Kuumalaine Berliinis", mõtlesin, missugune küll üks kuumalaine Eestis võiks välja näha. Palavaid ilmu oli ju selleks ajaks olnud, aga ei midagi niisugust, mida kestvaks kuumalaineks pidada võinuks.

Nüüd on kuumalained meil tavaliseks saanud. Igal suvel tuleb ikka vähemasti kord või paar ära. Pärast seekordset, mis mu üsna ära väsitas, oli alles täna öösel toas magamiseks sobivam temperatuur ja ennelõunal väljaski käies märksa parem kui hiljutistel päevadel. Sellega olen üsna rahul, nagu ka vihmavõimalustega.

Neil leitsakulistel öödel lugesin pikalt, kuigi tuleb tunnistada, et minuvanuses enam kella kahe-kolmeni lugeda on küllap liiast - järgmisel päeval on olek väsinud ja uimane. Aga Paullina Simonsi "Vaskratsaniku"* esimene ja teine raamat olid haarav lugemine, mida pooleli jätta ei raatsinud.

Esimene raamat "Leningrad" meeldis mulle rohkem, kuigi seksi ja seiklusi, mis ehk paljudele olulisem, oli teises enam. Ka esimeses juhtus mõndagi, aga seiklusromaaniks seda nimetada ei saaks, sest blokaadiaeg Leningradis polnud mitte pelk seiklus, vaid suur traagika ja vaev.

Simons kirjutab 17aastase Tatjana esimesest armumisest, millest kasvab välja armastus kuni hauani, tema perekonnast ja selle naabritest ühiskorteris nn Suure Isamaasõja alguskuudel, toiduotsingutest ja abist, mida Tatjana eriti suure nälja vältimiseks saab oma sõjaväelasest armastatult Aleksandrilt, kel aga on oma mured ja saladused, mis ilmsikstuleku korral ähvardavad samuti surmaga.

Olen blokaadiajast lugenud palju, põhiliselt nõukogude kirjanike teoseid, mis on karmimad ja ajalooliselt ehk täpsemad, kuid "Vaskratsaniku" "Leningradis" kirjeldatakse leningradlaste blokaadiaegset elu-olu ning igapäevase leiva muresid tundeliselt hästi. See ei ole ajaviiteromaan ega ka ainult liigutav armastusromaan, millena seda reklaamitud on, kuigi nii ajaviidet kui armastuslugu pakub.

Peategelane Tatjana on just niisugune neiu, kelle iseloom teda igasugustesse sekeldustesse kisub, kuid kes on alandlik oma saatusele vastu minnes ja järeleandmatu oma tõekspidamistes armastuse ja peresuhete suhtes. Hästi kirjutatud ja huvipakkuv tegelaskuju, kes paneb lugejat kaasa elama ja isegi kaasa kannatama või vähemasti pidevalt lootma, et Tatjanal-Tanjal-Tatjal hästi läheks. Tutvumine mehega, kellesse ta armub, toob juba esimesest õhtust kaasa keerulise olukorra, millest kumbki ei oska välja pääseda ja mis keerab untsu nii mõnegi nende ühise ilusa hetke. Lisaks veel sõjaaja keerukused.

"Leningrad" on kaasahaarav kuni viimase leheküljeni ja sestap pole imestada, et kohe selle järel tuleb tahtmine ka "Vaskratsaniku" teine raamat "Kuldne uks" kiirelt läbi lugeda. Selles on juttu ka sõjast suhteliselt puutumatuks jäänud tagalakülakesest, kus isegi külanõukogus pole telefoniliini ja kus Tatjana ja Aleksander end korraks nagu paradiisis tunnevad. Aga põhiosa raamatu tegevusest areneb taas Leningradis, blokaadi läbimurde ja üle Laadoga järve viiva Elu tee kasutuses hoidmise ajal.

Kuid jäägu lõpplahendused ja saatuse keerdkäigud blogilugejatele saladuseks. Seda enam, et kogu "Vaskratsaniku" lugu veel ühes Paullina Simonsi  seni eesti keelde tõlkimata raamatus jätkub. Põnevuse nautimine on ju üks suuremaid naudinguid üleüldse.

Paullina Simonsi koduleht.

* Paullina Simons, "Vaskratsanik. Esimene raamat. Leningrad" ja "Vaskratsanik. Teine raamat. Kuldne uks". Mõlemad sarjast "Varraku ajaviiteromaan", 2014, inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.

 Leningrad (Peterburi). "Vaskratsanik", Peeter I mälestussammas. 1955. a postkaart.

07/08/2014

"Sagedused" - "Frequencies / OXV: The Manual" (2013)


Inimese sagedusest, mis on teaduslikult tõestatud ja tema edu (õnne ja õnnestumiste) alus, oleneb tema teadmiste jõud. Nii võiks ühe lausega kokku võtta filmi "Sagedused" (Frequencies. / OXV: The Manual, 2013) sisu.

Aga see film on rikkalikum ja üllatavam. Tegevuskäigud pole etteaimatavad. Tegelasteks on uue ajastu Marie Curie, Isaac Newton, Nicola Tesla..., aga ka pikem tegelaste loetelu ei anna filmi sisu edasi. Midagi on siin tuttavlikku kumamas Strugatskitelt, aga võib-olla hoopiski mõnest muust ulmekast või tundepeenest armastusfilmist.

Selle Austraalia/Inglise filmi (režissöör ja stsenarist Darren Paul Fisher) esialgne pealkiri oli "OXV: The Manual", selle nimetusega linastus film mullu ka Lundis ulmefilmide festivalil. 2014. aasta maikuust linastub film USA-s, kus pealkirjaks on "Frequencies".

"Sagedusi" on nimetatud teaduslik-filosoofiliseks romansiks. Kas madala sagedusega Newton suudab köita kõrgsageduslikku Mariet, kas nende kohtumised on ohtlikud nii neile endile kui teistele, kas neile ettenähtud rolle saab muuta ja kas üldse on maailmas kõik ettenähtud või ootamatult juhtuv.

Kas kõik rangelt omas sageduses kasvatatud lapsed peavadki ka täiskasvanuna jääma oma raamidesse? Kas on midagi, mis muudab maailma rohkem kui armastus, muusika, sõna, mõte?

Kellele kuulub leiutis? Kas kõik toimub "mitte päris siin", "mitte päris praegu"?

Filmitreiler:


On üsna kindel, et "Sagedused" köidab noori, aga kas see ka vanemaid vaatajaid oma sagedusele häälestab? Esimeste jaoks on ekraanil hargnev tuttavlikum ja omasem, sest juba teatakse, et tulevikus on (kõrgtehnoloogiliselt) kõik võimalik, teiste jaoks võib-olla uskumatum, "ka nii võib"-tunne on raskem tekkima.

Tegelaste saatust jälgitakse lapseeast alates, neid mängivad algul lapsnäitlejad, hiljem täiskasvanud, aga kõik on oma rollides head, täpsed, detaile ja tundmusi või nende puudumist hästi välja mängivad. Siinsel fotol on Daniel Fraser ja Eleanor Wyld.


Mulle meeldis ja mu märksa noorematele tuttavatele, kes mulle seda filmi soojalt soovitasid, meeldis ka - isegi väga.

Reviews & Ratings for OXV: The Manual - IMDb.

03/08/2014

Paber hakkab lagunema: kirjanikud pildikastis - 4.


Kui kolm tekstikest kirjanikest pildikastis - kokku viiest kirjanikust - ehk kirjandusfestivali HeadRead 2014 vestlustest kirjanikega (ETV2 saadete järelvaatamine internetis) said juulis peaaegu järjest kiiresti blogisse kirjutatud, siis viimane - kuues - ootas oma korda kauem. Vaatasin seda alles nüüd ja soovitan blogilugejatelegi. Eriti siis, kui neid huvitab ajalugu.

Antony Beevor (1946) on briti ajaloolane, kes on aastaid keskendunud Teise maailmasõja uurimisele. Eesti keeles on ilmunud päris palju tema teoseid. Teda küsitles saates poliitikateaduste doktor Maria Mälksoo.

Huvitavalt räägiti lahti ajaloouurijate töö arhiivides ning Venemaal sellega kaasnevast naiivsusest ja paranoiast, kirjade ja päevikute tõeväärsusest, tegelikkusest ja väljamõeldisest (ajaloo)kirjanduses. Veidi ootamatu oli kuulda suurest murest seoses Venemaa arhiividega: sõjaaja paber hakkab lagunema. Isegi sedavõrd, et pole teada, kui palju on dokumente säilinud siis, kui uurijatel on taas võimalik arhiividega tutvuda.

Beevor on kirjutamas oma (arvatavasti) viimast raamatut Teisest maailmasõjast - lahingust Ardennides. Seejärel tahaks ta hakata põhjalikumalt tegelema ammu järjekorras oodanud Napoleoni-teemadega, lootes neist midagi kokku kirjutada 2021. aastaks. Ja ikka on ajaloost kirjutamine tema jaoks kui piltmõistatuse kokkupanek.

Paar Beevori tsitaati saatest ka:
"Naised on paremad sõjatunnistajad kui mehed. Mehed on oma mälestusi filtreerinud hiljem loetud ametliku ajaloo järgi."
"Ajaloo arusaadav ja lihtne probleem on tagasivaatamine."
"Tuleb olla ettevaatlik, kasutades ajalugu ennustamissüsteemina. Ajalugu ei kordu. See ei toimi uuesti samamoodi."
"Vihkamine oli lõhkeaine, hirm oli sütik."
"Kõik sõjad ja eriti muidugi maailmasõda toovad tõenäoliselt kaasa ka kodusõja."


Antony Beevori koduleht

Kirjanikud pildikastis - varasemad tekstid:
Väga hea vaatamine: kirjanikud pildikastis - 1.
Lause kannab: kirjanikud pildikastis - 2.
Lummav köögipool: kirjanikud pildikastis - 3.

Foto: Pilverist 29. juulil 2014.