17/05/2016

„Vasklaegas“ - „Медная шкатулка“


Dina Rubina romaane ja jutustusi olen nüüdseks nii palju lugenud, et oskan üsna täpselt ette aimata seda meeleolulaengut, mis ma neist saan. Vahetevahel on niisugune eelteadmine hea – see on nagu ravimidoos, mille võtmisel oled toimes kindel ja mida võtadki just selle efekti, selle tundetooni ja meeleolu saamiseks.

Nii oli ka tema uuema jutukoguga „Медная шкатулка“ (Vasklaegas; 2015), mis annab taas tunnistust kirjaniku lopsakast ja mahlakast jutuvestmisoskusest. Ühelt poolt on selles raamatus hulk lugusid, mida Rubina on oma sõnul kuulnud kas rongis või lennukis –  ühesõnaga teel olles, teisalt aga on palju meenutusi kirjaniku lapsepõlvest, eelkõige vanaemast, kellelt ta olevatki oma suurepärase jutustamisoskuse pärinud ja keda ta südamesoojusega kirjeldab.

Ühes jutus on eestlasest tegelane. Nimelt valib Vladivostokis üks kaunis ja suurte ambitsioonidega naisterahvas oma tulevase lapse isaks rühika eestlase, tüürimehe, kellest lähiajal peaks saama kaugesõidukapten. Sellest pole midagi, et meremees juba abielus ja laste isa on. Nimi on mehel selles jutustuses kas Holger või Härmel, aga kõik hüüdnud teda lihtsalt Ženjaks. Aga ühist rõõmu see paar ei tunne, sest lapseootel naine leiab veel tugevama isase, kel ka auaste kõrgem. Ainus häda on, et see uus ja tugevam on tõmmuvereline, aga laps, kes sünnib, ehteestlaslikult heledapäine ja valkjaskahvatu...

Iseenesest ju banaalne lugu, aga lustakalt jutustatud ja mõnus lugeda. Niisuguseid elupildikesi, mis lähtuvad kuuldud lugudest, kohtumistest või lihtsalt mõnest vanast äraviskamiseelsest esemest, on raamatus palju. Eriti meeldis mulle jutustus „Paplite põiktänav“, sest see tänavake, mille majad nüüdseks ammu lammutatud, elab jutukogu lehekülgedel oma elu, paplitolm katab aknalaudu, aknast vaatavad lähedalasuvast Durovi nurgakesest jalutama toodud eksootilisi loomi nende majade elanikud, kel igal oma saatus – mõnel lihtsam, mõnel keerulisem.

Või jutustus sellest, kuidas tütarlaps pioneerilaagrist pageb ja öösel pika tee koju kõnnib. „Именно в ту ночь я стала взрослой – так мне кажется сейчас. Мне кажется, в ту ночь возвращения домой под невыразимо ужасным и невыразимо величественным небом я поняла несколько важных вещей. Что человек одинок. Что он несчастен всегда, даже если очень счастлив в данную минуту. Что для побега он способен открыть любое окно, кроме главного – недостижимого окна-просвета в другие миры…“

„Just sel ööl sain ma täiskasvanuks – näib mulle praegu. Mulle näib, et sel koju tagasipöördumise ööl kirjeldamatult õudse ja kirjeldamatult suursuguse taeva all mõistsin ma mitut tähtsat asja. Et inimene on üksik. Et ta on alati õnnetu, isegi siis, kui ta antud hetkel väga õnnelik on. Et põgenemiseks on ta võimeline avama iga akna peale kõige tähtsama – kättesaamatu akna teiste maailmade koidikusse."


Need, kes Rubina loominguga rohkem tuttavad, märkavad kindlasti, et lisaks päris  uutele, viimasel ajal kirjutatud jutustustele, on selles kogumikus ka hulk juba varasemast tuttavaid lugusid.

No comments:

Post a Comment