05/12/2016

Kuidas ma ootamatult noort iseennast nägin ja mis siis meelde tuli

Eile kirjutas mu ammune tuttav, ülikoolikaaslane ja FB-sõber Paul, kellega me kaua aega kohtunud pole, mulle kirjakese. Panen selle tema loal siia:

„Juhtusin kogemata vaatama ETV-s viimast vanade koduste kitsasfilmide pildirida. Kui oli 1967 Tartu, siis mõtlesin, et kui tore oleks äkki ennast tudengipõlves kohata. No ei juhtunud. Aga 1968 filmi „Uksed“ reas, mis oli Heidy Tamme pilti saamisest, oleksin mõneks sekundiks näinud nagu sind kuskil trepil kellegi kõrval. Vaata, järsku kohtadki ennast 1968.“

Sõna „Uksed“ veenis mind silmapilkselt, et see vilksamisi nähtu, jah, võisin olla mina, kuigi mul polnud aimugi, et võisin selles seoses filmilindile jääda.

Leidsin Pauli nähtud saate ETV järelvaatamise võimalustest üles.
http://etv.err.ee/v/dokumentaalfilmid/8_mm_elu/saated/72453657-c5f3-4e80-9a50-8ae405db391c/8-mm-elu-2-1514-valitud-palad-eesti-2015

Selle saate 36.-37. minuti paiku, kohe pärast Heidy Tamme imestust, et need ammused filmikaadrid, kus tema ja teised laulavad, üldse veel alles on, vilksatasingi mina. Oli lausa ime seegi, et Paul mu tolle põgusa viivu jooksul nii kaugete aastate tagant ära tundis.

Juhtumisi tean ma väga täpselt nende filmimise kuupäeva ja ka muid asjaolusid, kuigi ei olnud neid umbes paar sekundit kestnud filmikaadreid varem näinud ega aimanudki, et Tartu ülikooli ajakirjandustudengina Õhtulehes suvepraktikal olles juhuslikult „otse tööpostil“ filmilindile jäin.


Minu mäletamist mööda saatis Õhtulehe tollane päevauudiste osakonna juhataja Tõnu Ots mind sel kaunil suvepäeval linna peale hulkuma. Pidin silmad lahti hoidma ja otsima kirjutamisväärset uudiserubriigi „Mis siin tehakse?“ jaoks.

Oli 27. august 1969. Karja tänava nurgamaja (kus praegu asub vist Poola saatkond) kuulsa nikerdustega ukse juures tehti filmi. Trügisin pealtvaatajate hulgast filmitegijatele lähemale ja esitasin neist kõige tähtsamale, Tallinnfilmi kontsertfilmi „Uksed“ režissöör-lavastajale Madis Ojamaale mõned küsimused.

Pelgasin hirmsasti, et Ojamaa, kes minu silmis oli tuntud ja tähtis mees, mind jutule ei võta, aga ta oli väga sõbralik. Laskis oma abil minu jaoks klapptooli avada ja nii me siis kõrvuti istusime ja juttu ajasime.

Järgmisel päeval ilmus Õhtulehes nupuke, mis mul hoolega vanasse kaustikusse kleebituna tänini alles on.  Panen sellegi siia:

„COLLAGE“ LAULIS KARJA TÄNAVAL

"Hommikust alates hoiame siin tänavat kinni. Päike kord tuleb, kord kaob katuseviilude taha," muretses eile Suur-Karja tänava alguses Telefonivõrgu maja nikerdatud ukse juures „Tallinnfilmi“ režissöör-lavastaja Madis Ojamaa. Värvilise kontsertfilmi „Uksed“ võttegrupp lõpetas töö Rocca al Mares ja jätkab seda Tallinna südalinnas.
Kaamera taga oli sedapuhku operaator-lavastaja Rein Maran, ukse ees laulis ansambel „Collage“. Ümberringi, nagu ikka, uudishimulikud tallinlased.
Filmimine jätkub Ajaloomuuseumis, Nooruse tänava linnamüüril, Lühikesel jalal.

(Kuigi ma siis juba abielus olin ja oma praegust perekonnanime kandsin, allkirjastasin sõnumi oma neiupõlvenimega Kruustee.)

See nupuke tõi mulle lisaks toredale kohtumisele Madis Ojamaaga veel ühe suure rõõmu. Kui esitasin suvepraktika aruande oma austatud õppejõule Juhan Peeglile, kiitis ta seda sõnumikest. Olevat  heas stiilis kirjutatud ja vastavat igati sõnumitele esitatavatele nõuetele (nn viis w-d – who, what, when, where, why). Peegli kiitus aga oli palju väärt.

Nii et tänu sõbra tähelepanelikkusele sain näha noort ennast ja lisaks veel tuletada meelde kunagisi toredaid hetki ja taas kohtuda tolle päeva ja nende viivude heasüdamliku vestluskaaslasega.


Suur aitäh ka telesaate tegijatele ja filmimeestele tänu kellele ma ootamatult kohtusin noore iseendaga.

Lisan siia (Wikipediast pärit) paar lauset Madis Ojamaa kohta, kellest noorem põlvkond vist midagi ei tea. „Madis Ojamaa (30. märts 1937 Tallinn – 19. august 1987 Tallinn) oli eesti näitleja ja lavastaja. /- - -/  Tema kui filmirežissööri ainus mängufilm oli „Verekivi“ (1972). /- - -/ Ta mõtles välja tegelaskuju Elisabeth Jõhvi ja koostas tolle tekstid.“

No comments:

Post a Comment