30.12.17

Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“


Simon Sebag Montefiore
„Verev keskpäevataevas“

Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Uno Abram.

Kuigi paljukiidetud ja tunnustatud Simon Sebag Montefiore raamatuid on eesti keelde tõlgitud juba kümmekond, oli sõjaromaan „Verev keskpäevataevas“  esimene teos, mida tema loomingust lugesin.

Raamatututvustusest: „... tegevus toimub teise maailmasõja ajal Stalingradi lähedal palavas stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud. Benja Golden, kes on Gulagis vangina kuritegude eest, mida ta pole teinud, ühineb kasakatest ja kurjategijatest moodustatud karistuspataljoniga, et võidelda sakslaste vastu. Temast saab ratsaväelane ning ühel 1942. aasta juulikuu palaval päeval saadetakse tema ja ta kaaslased enesetapumissioonile vaenlase tagalasse – aga kas nende seas on reetur? Ainus, keda Benja tõesti usaldada saab, on tema hobune Hõbesokk, aga armu pole tal sõjas kusagilt loota. Kümne päeva jooksul avanevad meie silme ees Benja sõda Lõuna-Venemaa steppides, Stalini sepitsused Kremlis, äge tundelahvatus Benja ja itaallannast meditsiiniõe vahel, Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi armulugu – see on rabav lugu kirest, vaprusest ja ellujäämisest, kus reetmist võib alatasa oodata, surm on vaid südametukse kaugusel ning armastus, olgugi põgus, pakub ainsat lunastust tapatalgutest.“

„Vereva keskpäevataeva“ tunnustuseks tuleb öelda, et see on tõepoolest hoogne ja köitev raamat. Ratsaväelahingutest Stalingradi lähistel ei olnud ma oma mäletamist mööda varem peaaegu lugenud, võimalik, et sel teemal kirjutatakse seepärast nõukogude ja vene kirjanduses vähe, et ratsavägi oma enamikus hukkus. Montefiore romaani lugedes hakkab hobustest, eriti tema armsast Hõbesokist, tohutult kahju. Neil pole ju valikut ja ka pääsemisvõimalusi napib.

Minust noorema lugeja jaoks võib „Verev keskpäevataevas" olla väga hea sõjaromaan. Selles on kõike, mida juba raamatukaanel lubatakse: „Venemaa. 1942. Üks mees. Üks naine ja meeleheitlik sõit ellujäämise nimel.“ Kuid kohe algusest peale ei saanud ma lahti kujutlusest, et tegemist on filmilinal või näitelaval kulgevate ohjeldamatute sündmustega, mis on küll nagu päris, aga pole päris.

Kaunilt kirjeldatud stepp avarate päevalillepõldudega ja külakestega, kus vaenupooled on end mõneks ajaks sisse seadnud, on justkui dekoratsioon hästi konstrueeritud loole, millel on kõik komponendid, mis ühel heal sõjaromaanil võivad olla, aga mida selles loos on kohati minu jaoks liiga palju. Sümbioos tegelikult eksisteerinud tegelaste ja väljamõeldud isikute vahel mõjus minu jaoks liiga kunstlikuna. Lõpupeatükid olid taas kuidagi filmilikud, lõpplahendus jälle mingil kombel liiga

Üsna alguses jäin toppama kohta, kus trahvipataljoni võitlejad valmistuvad ratsaretkeks ja autor mainib, et salga vanim mees, kasakas „pakkis kohvipoti oma sadulakotti, mis oli omamoodi toidu, tööriistade ja muu moona Aladdini koobas.“ Olen lugenud vist küll tuhandeid lehekülgi Teisest maailmasõjast, mida Nõukogude Liidus Suureks Isamaasõjaks kutsuti, ja näinud hulgaliselt sõjaaega kajastavaid filme – kõigis neis on Nõukogude võitlejad lürpinud tuhandeid kruusitäisi teed ja kohv on olnud ülim haruldus. Nüüd järsku on Montefiore romaanis trahvipataljonlastel lausa kohvipott. Uskumatu! Ja ma ei saanudki sel päeval lugemisega edasi, see pisidetail häiris mind ja ma otsisin sellele üpris asjatult kinnitust internetist ja mujalt... Aga noh, autoril on õigus oma nägemusele.

„Verev keskpäevataevas“ kuulub romaanitriloogiasse. Enne selle lugemist mõtlesin, et loen kohemaid läbi ka triloogia ülejäänud raamatud, kuid pärast loobusin sellest mõttest mõneks ajaks.

Aga see ei ole halb raamat. Kaugeltki mitte.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Päris hea ülevaate „Verevast keskpäevataevast“ leidsin blogist „Loetu kaja“.

25.12.17

Vaatamisi: „Sofia“ („София“, 2016)

Kunagistest valitsejannadest tavatsetakse ja osatakse Venemaal huvitavaid filme teha. Nägus peategelanna, kaunid kostüümid, kas ka ajastutruud, see on vaieldav. Ümber soust olulistest ajaloosündmustest, kulbitäis armastust, teine kirge, kolmas vaenu ja mürgitamiskatseid, neljandas pooleks ustavust ja reetmist, kulda ja karda… Põnev, kahtlemata põnev.

Suvel vaatasin „Katariinat“ ja selle järge, nüüd olen vaadanud „Sofiat“ („София“, Moskino, 2016). Seda kaheksaosalist seriaali näitas ETV+ ja olgu ta selle eest tänatud. Mul on lõpuosad veel vaadata, aga õnneks on olemas järelvaatamine, mis kohe varsti küll otsa saab, aga sarja osad on muide ka näiteks YouTube'is näha.

Bütsantsiajast ei teadnud ma kuigi palju, ka mitte Palaiologoste dünastiast. Bütsantsi printsess Zoe Palaiologina (1455-1503) pidi enne abiellumist Moskoovia suurvürsti Ivan IIIga vahetama oma nime Sofia Palaiologinaks (vene keeles София Палеолог). Sofia sünnitas suurvürstile üheksa last – viis poega ja neli tütart – ja oli Venemaa esimese tsaari Ivan Julma vanaema.

Sofiat mängib Maria Andrejeva, Ivan III osas on Jevgeni Tsõganov. Huvitava karakteriga on suurvürsti ema Maria Nadežda Markina kehastuses. Meeldejäävad on filmis suurvürsti vennad, kellega tal on kismasid maa- ja varajagamise pärast, Kuldhordi julm khaan Ahmat ja Poola kaval kuningas Kazimierz IV, aga ka paljud bojaarid, sõdalased jt.


Vene kriitikud on filmi kohatist mittevastavust ajaloosündmustele pahaks pannud, aga üksmeelselt nõus sellega, et seriaal „Sofia“ on nagu kena muinaslugu, millele lisavad võlu suurepärased kostüümid. Muu hulgas on „Sofias“ kajastatud veriseid heitlusi Kuldhordi purustamisel, Kremlisse Uspenski katedraali ehitamist Itaalia arhitektide kavandite põhjal jm. Aga seda võib vaadata ka kui lugu väärikatest naistest ja vägevatest meestest, miks mitte.

Pildid: filmiposter ja -kaader.

21.12.17

Talvise pööripäeva tagasipilk 2017. aasta kirjatöödele

Talv algab ametlikult  täna kl 18.28. Küllap oleks stiilsem seoses talvise pööripäevaga pajatada millestki müstilisemast, päikese pesas tudumisest, peatsest valguse saabumisest, hingeuste paokil olemisest, avanevatest võimalustest, aga selle blogi traditsiooniks on talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Nii ka seekord.

Raamat ilmus augusti lõpus. Sinnamaani sai selle eelmisel aastal valminud teksti päris palju täiendatud ja kohendatud, korrektuurid üle loetud jne. „Nooruse loo“ kohta olen sel aastal blogis mitu korda kirjutanud, tegin ka eraldi lehekülje, kus on muu hulgas näha nii arvustuste kui ka katkendite lingid.

Ühtekokku sisaldab „Nooruse lugu“ poolsada peatükki ehk lugu. Ise ei pea ma seda elulooraamatuks, kuigi seda müüakse raamatupoodides elulooraamatute ja memuaaride sildi all. Minu jaoks on „Nooruse lugu“ ajakirjaniku raamat ajakirjast ja ajakirjandusest, võla tasumine ajakirjale, mida enam ei ole, meie ajakirjanduse ajaloo ühe mälestuse jäädvustamine, mille kohta mõnigi lugeja on tabavalt öelnud, et see on ajakirja elulugu.

Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnud. Muude tekstide toimetamistööd tegin ka päris vähe. Ahjah, olin peaaegu unustanud, et aasta alguses kirjutasin ühe teksti kursuseraamatule, mida mu ülikoolikaaslased plaanitsesid, aga see lugu oli üsna lühike ja ma ei teagi täpselt, mis kursuseraamatu ideest saanud on.

Augusti keskel jõudis minuni soov, et kirjutaksin Eesti Lastekirjanduse Keskuse väljaandesse Nukits oma raamatublogist „Tütarlaps linnast“. Mis edasi sai, sellest on lugeda siin – igatahes ilmus see lugu detsembri alguses Nukitsas 2017.

Bloginud olen sel aastal just nii palju, kui mu blogidest paistab. Põhiliselt just siin ja „Tütarlapses...“

Kolmandat aastat tegin koostööd kirjastusega Varrak ja panin siia aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Sel aastal on neid seitse:
Will Selfi „Vihmavari“,
Richard Flanagani „Kitsas tee sisemaale“,
Jean-Pierre Minaudier’ „Grammatika ülistus“,
Umberto Eco „Olematu number“,
Julian Fellowes’i  „Lõpetamata minevik“,
Stella Arbenina, paruness Meyendorffi  „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“.


Varraku raamatute kohta kirjutatu leiab siit. Neist seitsmest nautisin enim „Grammatika ülistust“, mis oli ühtaegu muhe, vaimukas ja teabeküllane arutlus keelte ilust ja võlust. Praegu on käsil seitsmes: Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“. Koostööd Varrakuga kavatseme jätkata.

2018. aastal tahaksin ka veidi kirjatööd teha – meeles mõlguvad üks pikem ja mõni väiksem, kui jaksu jätkub, aga nendest juba siis, kui miskit küpsemas on. Uusi pakkumisi olen samuti nõus vaagima.

Tähetark Mang ennustavat järgmiseks aastaks tööka koera aastat. Mina olen koera aastal sündinud, nõnda peaks mulle järgmine aasta sobima. Ja eks ma siis mõnikord käin ikka ka blogis koera saba kergitamas.

20.12.17

Stella Arbenina „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused...“


Stella Arbenina, paruness Meyendorff
„Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“

Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Marju Randlane.

Selle 1929. aastal avaldatud ja tänavu oktoobris ka eestikeelsena lugejate ette jõudnud raamatu on eeskätt teatrisõbrad kindlasti juba avastanud. Aga oma ligi saja aasta taguse sündmustikuga võib see köita ka ajaloo- ja mälestustehuvilisi ning kõiki neid, kellele meeldivad põnevad naised.

Paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kelle neiupõlvenimi oli Whishaw ja lavanimi Arbenina, oli ülimalt intelligentne ja emotsionaalne naine, kelle elukäik on seotud ka Eestiga. Tema abikaasa suguvõsamõisaks oli Kumna Revali (Tallinna) lähedal ja ta mängis 1920. aastate algul meie teatrite lavadel üle 100 peaosa.

Oma raamatu alguses ütleb ta:  
„Seda teemat on kohutavalt raske lahata. Tolle võimsa impeeriumi traagilisest langusest on nõnda palju kirjutatud, et tundub lausa kohatu rääkida sellele lisaks veel minu isiklikust pisikesest tragöödiast; mu lugu tundub täiesti tähtsusetu, võrreldes terve rahva ääretu, kõike enda alla matva tragöödiaga, võrreldes kõikide nende õnnetute märtrite kannatustega, kes erinevalt minust ei tulnud sellest eluga välja ega saanud veel kord tunda vabaduse õnnistust.
Ja ikkagi on suur kiusatus tolle vana aja juurde tagasi pöörduda.“


Paruness Meyendorff kirjutas sellest, kuidas ta Esimese maailmasõja ajal töötas kolme aasta jooksul Punase Risti haigla kirurgiaosakonna õena, ja endistest kõrgklassi daamidest eesotsas keisrinna ja suurvürstinnadega, kes sedasama tegid. Rohketest hukkunutest. Sellest, kuidas keiser Nikolai II loobus troonist, keisri pere vangistusest ja hukkamisest, mis mõjus ränkraskelt kõigile neile, kes keisrit lähedalt tundnud ja teda teeninud olid ning teda hästi teadsid. Bolševismi pealetungist ja sellega kaasnenud terrorist. Aadelkond, kellelt oli kõik ära võetud, pidi hakkama tegema rasket tööd.

Arbeninale oli tööleminek aga ka omamoodi võimalus, sest ta oli juba lapsena igatsenud hakata näitlejaks, kuid vanemad olid selle rangelt keelanud. Asjaarmastajana oli ta kõrgklassi kodustes etendustes siiski menukalt kaasa teinud. Nüüd aga oli tee teatrilavale avanemas. Ta kohtus Meierholdi ja Stanislavskiga ning tundis tohutut rõõmu, et nad kinnitasid, et kui Arbenina edasi töötab, saab temast üks Venemaa parimaid näitlejannasid, sest jumal on teda väga heldelt andega õnnistanud.

Rängalt mõjusid Arbeninale abikaasa ja tema enese vangistamine, sunnitud eemalolek mehest ja lastest, lähedaste surmad... Aga kõigist raskustest hoolimata pöördus ta ikka ja jälle näitekunsti poole.

Mõnevõrra on raamatus käsitletud nii Eesti, Saksa kui ka Inglismaa teatritega seonduvat. Huvitav on lugeda, kuidas Paul Pinna aitas Arbeninat tema laste Venemaalt päästmisel ja Kumnasse toomisel. Hea on teada, et Arbeninast sai maailmakuulus näitlejanna nii teatrilaval kui kinolinal. Tema osalusega filmidele on aeg olnud üsna armuline, neid saab ka YouTube'is näha.

Meeldiv on, et Arbenina mälestusi täiendab Tõnu Tannbergi järelsõna, kuigi see põhineb enamasti raamatus endas kirjutatul. Aga eks iga soovija võib praegusajal internetist ise lisa otsida.

Mina näiteks leidsin, et kirjandusteadlane Sergei Issakov (vist sama mees, kes mullegi Tartu ülikoolis vene kirjanduse loenguid pidas) on ajakirjas НЛО 2005, 71 kirjutanud sellest, et samuti Eesti ja Tallinnaga seotud tuntud vene luuletaja Igor Severjanin on Arbeninale kirjutanud luuletuse „Stella“ pühendusega „Баронессе С. Р. М-ф“. See ilmus värsikogus „Ööbik“ („Соловей“, 1923) ja hulk aega ei teatud Venemaal, kellele see pühendus on mõeldud. Nüüdseks on kindlaks tehtud, et Severjanini Stella oligi Stella Arbenina, tõeline staar.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Lisaks: Kumna mõisa kohta olen juhtumisi ka varem oma blogides kirjutanud, kuid siis ei olnud ma Stella Arbenina meenutusi veel lugenud. Vaata:
„Kumna kontrastid“
„Ootamatu kohtumine armsa sõbrakesega“

1160. 

18.12.17

Tähtsad päevad

Mulle olulised päevad kipuvad kõik aasta lõppu jääma. Detsembris on neid väikeste vahedega kolm.

Hulk aastaid on nende kolme hulgas olnud poja sünnipäev. Ei ole teisiti nüüdki, mil ta on juba ammu täismees.

Talvine pööripäev, millest alates hakkab jälle valgemaks minema. Selleks ajaks on enamasti kõik aasta tööd tehtud, suur kiire möödas, saab kokkuvõtteid teha või lihtsalt viimaseid nädalaid vabamalt võtta.

Vana aasta viimane päev ja eriti nääriõhtu – see habras ajaline piir aastate vahel. Mis sest et inimese poolt kalendriga paika pandud, ikkagi midagi tähistav, millekski uueks kohustav, uut hoogu andev.

Vanasti oli tähtis ema sünnipäev, kevadel, päev enne naistepäeva. Naistepäev meie peres kuigi tähtis polnudki, see, mis eelnes, oli olulisem ja muutis naistepäeva tuhmiks. Aga nii ema kui isa sünnipäevad on ammu mälestusteks saanud.

Enda sünnipäeval eelistan omaette olemist, tegelemist just sellega, millega tahan. Sõbrad juba teavad, et ma tol päeval kättesaadav ei ole.

Kui olin noor, siis oli jaanipäev mulle alati hästi tähtis päev. Aga sest saati, kui jaaniajal abiellusin ja mõned aastad hiljem lahutasime, ei ole jaaniaeg minu jaoks enam endiselt tiivustav. Pealegi hakkab pärast lühikest valget jaaniööd taas pimedamaks minema.

Kõikvõimalikesse usupühadesse suhtun küll võrdlemisi leigelt, kuid enamasti rõõmustan nendega kaasa, kellele need olulised on. Pühadega kaasnevat kommertslikkust ma ei armasta, postkaarte aga meeldib mulle saata ja, vist pisut enam, saada. Eriti siis, kui postkaartidel on ingleid, kellest paljusid saab näha mu inglipostkaartide kogul põhinevas blogis Suleke.

Minu foto.

15.12.17

Kirjatehnika minu koolitee alguses

Kui sekkuda meedias praegu hingitsevasse kirjatehnika- ja ilukirjateemalisse vaidlusse, siis mina küll ei saa öelda, et kirjatehnika õppimine oleks mul koolis tüki küljest võtnud. Kerge see päris alguses polnud, aga tulemus on end läbi terve elu õigustanud.

Kui ma 1953. a sügisel esimesse klassi läksin, hakkasime üsna kohe kirjutama nn viisnurk-sulega, mis sulepea otsas vastavas soonekeses käis. Need suled olid kõigile esimese klassi õpilastele kohustuslikud terves NLiidus ja oh kui palju tindiplekke need põhjustasid. Juba teekond tindipotini oli tindiplekkidega tähistatud, vihikulehed muidugi ka. Kuivatuspaber oli tollal hästi oluline.

Siinsel internetist leitud fotol on viisnurk-sulg esimene ja kõige suurem. Sellega tulid kõik paisud ja rõhud hästi välja, aga selle kasutamine oli päris vaevaline. Hiljem, vanemates klassides tulid riburada muud pildil olevad suled ja millalgi ka täitesulepead. Pastakatega hakkasin kirjutama alles ülikooliajal.

Aabitsas oli igal leheküljel kirjanäide õpitava tähe kirjutamiseks. Kirjatehnika esimest vihikut alustasime minu mäletamist mööda i-tähest ja sellega kaasnes minu jaoks tollal väga ülekohtune hinne. Kirjutasin väga hoolsalt ja tegelikult ka päris ilusti. Kui aga lehekülg täis kirjutatud oli, tõmbas mu pika patsi ots alles kuivava kirjatöö tindi laiali – leheküljele tekkis kaks pikka tindikriipsu. Õpetaja pani mulle hindeks „kolme“. Olin väga solvunud, sest see laialitõmbamine oli ju puhas õnnetus ning ma olin ometigi nii hoolsalt kirjutanud.

Esimest kirjatehnikavihikut ei ole mul vist enam alles, teine aga on küll. Sellest on selgelt näha, et mõne tähega olen vähem, mõnega rohkem maadelnud.



Kolmandas klassis oli mul juba päris kena kiri, arvan ma:


Oma käekirjaga olen seniajani rahul – kirjutada on mul tulnud elus tohutu palju, nii loenguid konspekteerida kui ka igasuguseid intervjuusid ja ülevaateid kirja panna.

Numbrite kirjutamine oli minu arvates tähtede kirjutamisest raskem. Esimese klassi esimesest aritmeetika vihikust on seda ka näha.



Aritmeetika vihiku kaanel on näide mu esimese õpetaja käekirjast.


Kõikide vihikute tagakaanel oli aga tollal kindlasti korrutustabel ja olulisemad mõõtühikud. Sestap kulusid need ka pähe.

10.12.17

Vaatamisi: Pedro Almodóvarist „Doktor Martinini“ (täiendatud)

Sel nädalal olid internetiülikoolis Purdue ülikooli loengud Pedro Almodóvari loomingust, mis täiendasid mu teadmisi kitši ja campi kohta, andsid lühiülevaate lavastaja intensiivsest värvi-, muusika- ja kaamerakäsitlusest, suhtumisest naistesse ja seksuaalvähemustesse. Vähe teadsin enne ka Movida-liikumisest Madridis pärast Franco surma (1975), mil võidule pääses naudinguline ellu- ja kultuurisuhtumine. (Almodóvari pilt on detail internetis leidunud filmiplakatist.(

Kui Almodóvari filmidest olen mitut näinud, ehkki nendega erilist hingesidet ei tunne, siis uue nädala loengutes käsitletava Guillermo del Toro looming on mulle päris tundmatu. Aga eks nende loengute mõtteks olegi millegi uue teadasaamine.

Telest olen vaadanud Hercule Poirot’ asjatoimetusi – argihommikune vitamiin. Järelvaatamisest ka pühapäevaõhtuse Taani/Rootsi/Saksa krimka „Lahendamata juhtum“ osi „Naine puuris“ ja „Faasanijaht“ , mis oma masendava tumedusega (Põhjamaade crime noir) päris minu tassike teed ei ole, aga milles miski mind ometi köidab. Kolmas osa „Pudelipost“ on järgmisel pühapäeval tulekul, aga ma pole praegu küll kindel, et seda vaatan. Lahedamat meeleolu pakuvad laupäeviti „Doktor Martini“ uued osad.

EDIT 15. dets 2017. Kolmandast loengunädalast. – Guillermo del Toro rohketest filmidest olid vaatluse all ainult need, mis tal on valminud hispaania keeles. Purdue ülikooli hispaania kirjanduse ja filmikunsti professor Patricia Hart oli jutuks võtnud „Kronose“ (1993), „Saatana selgroo“ (2001) ja „Paani labürindi“ (2006), käsitledes möödaminnes ka tema uusimat linateost „Vee puudutus“. Ta tutvustas del Toro muinasjutuarmastust, vaibumatut huvi vaimude, koletiste ja... putukate vastu, mis kõik said alguse juba režissööri lapsepõlves.

Õudukad pakuvad del Torole tegemisrõõmu nii müütilisest, psühholoogilisest kui ka sotsioloogilisest küljest ja sageli seostuvad konkreetsete ajaloosündmustega (näiteks „Paani labürindi“ puhul Hispaania kodusõjaga). Del Toro hinnangul on väärt muinasjutt ühtaegu väga lihtne ja väga brutaalne. Prof Hart pööras oma sisukates ja huumorisädemega lühiloengutes tähelepanu ka del Toro kasutatud eriefektidele ja sümboolikale, tutvustas tema filmides sagedamini esinevaid näitlejaid jm.

4.12.17

Aitäh postipäkapikkudele!

Täna sain kaugelt maalt kaardi. Ümbrikut avama hakates ehmusin, sest see oligi lahti. Aga seekord ei olnud postivedajad ja -sorteerijad süüdi.

Kaardisaatja on vägagi eakas ja oli ümbriku unustanud kinni kleepimata, isegi kattepaber oli liimiribal alles peal. Aadressi oli ta ümbrikule vist juba palju varem kirjutanud.

Ümbrikus oli ilus postkaart, suurte punaste roosidega, millest üks siin osaliselt näha. Aga... unustamise koll oli kaardisaatjal taas külas käinud, sest kaardile ei olnud ridagi kirjutatud.

Ümbrik oli teel mitu nädalat, aga keegi ei olnud kaarti ära võtnud. Kõigi maade postitöötajad, kelle kätest see lahtine ümbrik läbi käis, olid olnud nagu head päkapikud hoidvad ja hoolikad. Aitäh!

2.12.17

Vaatamisi ja lugemisi: Luis Buñuelist Dina Rubinani

Sel nädalal on mu kultuurilised ettevõtmised olnud mõnevõrra erootilis-seksuaalset laadi.

Avatud internetiülikoolis hakkasin jälgima Purdue Ülikooli (USA) kursust Hispaania filmikunstist. Esimese nädala teema on Luis Buñueli looming, täpsemini tema suhted sürrealismi, tsensuuri, Hispaania kodusõja ja Franco diktatuuriga.

Need suhted olid keerulised ja omapärased, sest Buñuel nautis oma filmides unenäolisuse, seksuaalsuse ja fetišismi kujutamist ning ja religiooni pilkamist. Ta kasutas juba oma esimestes filmides „Andaluusia koer“ ja „Kuldne aeg“ palju sümboleid, oli suuresti mõjutatud kahest oma noorpõlve sõbrast, poeet Federico García Lorcast ja kunstnik Salvador Dalist. Viimasega koos aga avaldas  Buñuel omakorda suurt mõju USA kuulsale filmimehele Alfred Hitchcockile. Kõrvaloleval pildil on kaader Buñueli filmist „Viridiana“ (1961).

Esimese nädala põhjal võin öelda, et videoloengud ja filmikatked on väga põnevad olnud. Kahel järgmisel nädalal käsitletakse Pedro Almodóvari ja Guillermo del Toro filme.

Raamatutest loen praegu ühe mulle sageli lugemisnaudingut pakkunud Iisraelis elava  kirjaniku, loominguliselt väga viljaka Dina Rubina seni vist viimast romaani „Бабий ветер“. (Arvatavasti võiks seda pealkirja tõlkida „Vananaiste tuuleks“ vananaistesuve /Бабье лето/ eeskujul.)

Olen lugemisega alles poole peal, aga vahepeal tuli mõte, et seda võiks soovitada meie rohketele ilublogijatele, sest tegemist on vananeva kosmeetiku jutustusega oma tööst ja elust New Yorgis. Pärit on ta Kiievist. See võimaldab tal kõrvutada kõikvõimalikke juuksurite ja kosmeetikute töökohti ja -saladusi neis täiesti erinevates maailmades. Tegeleda tuleb tal oma kundedega pealaest jalatallani, näopuhastusest brasiilia bikiinipiirkonna depilatsioonini. Ja see issanda loomaaed, keda tal teenindada on tulnud ja kellega ta muidu kokku on puutunud, on igas mõttes kirev ja laialdane.

Et palju juttu on seotud piirkonnaga vöökohast allpool, on Venemaal sellel raamatul märge, et seda ei soovitata alla 18aastastele lugejatele.

Samas aga, igal juhul ei ole see raamat ainult ilublogijatele – nende laitmatu maailma võib selle lugemine koguni purustada.  Sest kirjutatud on:

„Ты напиши эту повесть, и пусть она будет ниже пояса и выше облаков – повесть о потерянных людях, которым нет места на земле. Напиши о грусти этой жизни, о неприкаянности человеческого тела, о его хрупком костяке, зябнущей бледной коже, редеющем волосяном покрове…“

25.11.17

Novembrimutid

Õues ründavad mutid hilissügisest rohumaad. Naljakas, et mutihunnikud saavad alguse lähedalasuva garaažikooperatiivi „Mutid“ juurest. Võib-olla on need ühisusest väljavisatud mutid, kes nüüd ohjeldamatult mullahunnikuid tekitades ümbruskonnale kätte maksavad.

Toast avastasin pärast koiliblika lennu märkamist, et pahandus on juba sündinud, kuid pole õnneks vist siiski päris katastroofiliseks muutunud – jõudsin enne jaole, aga mõned asjad pidin küll lihtsalt ära viskama. Vaatasin internetist koitõrje õpetusi, sest vana head naftaliini, mida kunagi ammu selleks kasutati, ju enam vist ei tarvitata. Leidsin muude hulgast soovituse hakata kasvatama pelargooni, mis olevat hea koiehmataja. Loodetavasti on siiski ka lihtsamaid tõhusaid koitõrjemooduseid.

Koristus- ja korrastustöödega olengi peaasjalikult oma päevi sisustanud, sekka mõned sarjafilmid, millest praegu põnevaim ehk inglaste „Unustamatu“ 2. hooaeg ETVs, ja mõned raamatud, näiteks Mart Sanderi „Litside“ teine osa, mis oli üpris paeluv, ja üht-teist veel, millest ehk varsti ka kirjutan, kui tagasi tuleb blogimisevaim, kes vist on kuskile uitama läinud. Võib-olla on ta mutimullahunnikusse kinni jäänud?

13.11.17

Vaatamisi: „Paterson“ (USA 2016)


Taas leid ETV2 järelvaatamisest, tänase päeva seisuga järelvaadatav veel 3 päeva.

Alguses tundus, et küll venib. Algab esmaspäevast, kestab pühapäevani. Mitte just esmaklassilisest iludusest tagasihoidliku bussijuhi päevad väikelinnas. Mees on Paterson ja linnake on Paterson, nõnda siis on tegu mitte millegi poolest silma paistva Patersoniga Patersonist.

Alan Driverile sobib Patersoni osa, seda peaaegu kõigis detailides alates igahommikusest hellitlevast suhtumisest oma kaunisse ja andekasse naisesse, keda mängib Golshifteh Farahani, jätkudes igahommikuse tööleminekuga, bussiroolis pealtkuulatud kõnelustega, igaõhtuse rutiinse jalutuskäiguga „issi viib su välja“, mis tipneb koos sõpradega baaris veedetud minutitega, ja muidugi igal vabal hetkel salamärkmikku vabavärsside kirjutamisega.

Film on hästi leebe, poeetiliselt sujuv, nagu rahulikult voolav vesi, siis aga tulevad ette takistused mitmesuguste juhtumuste ja kohtumiste näol ja vaikne vesi muutub koseks.

Otsustav roll on sellel, keda „issi viib välja“, aga ma ei hakka seda siinkohal lahti kirjutama, et võimalike tulevaste vaatajate filmielamust ära rikkuda. See, keda välja viiakse, pälvis Cannes'i filmifestivalil oma osatäitmise eest auhinna, kuid juba postuumselt – filmi lõputiitrites on rida Nellie' mälestuseks.

Kuskil tagaplaanil väljendub filmi lavastaja, kultusrežissöör Jim Jarmuschi usk sellesse, et ka igas nii näiliselt kui ka tegelikult igavas väikelinnas võivad elada oma kangelased, oma armastus- ja põnevuslood, oma suured luuletajad ja tulevased suurmehed.

Helge film oli. Eriti meeldis mulle tegevust kokku võttev ja peategelasele uut jõudu süstiv kõnelus filmi lõpul, mida võiks nimetada Ahaa-elamuseks. Kõik kokku jättis hea tunde.

- - -
Filmi sattusin vaatama tänu Tartu Linnaraamatukogu väga heale blogile „Raamatukava. Loe seda, mida Sa filmis ei näinud“ ja soovitan lisateabe jaoks lugeda seda postitust.
Piltidel on filmiplakatid.

11.11.17

Hetkeseis

Eelmise postituse nurinad on meelest, kõik laabub taas. Eile oli ilus päev. Tegime tasa hingedepäevaks tegemata jäänu ja käisime surnuaial haudu korrastamas. Palju lehti oli riisuda, aga nüüd on kõik kena ja puhas, valmis talveks. Abivägi pesi kodus ka aknad ära, aitäh, pilk väljapoole sai kohe palju selgemaks. Ilm üritab vihmutada.

Kõik on kuidagi tasahilju ootusärev, aga mida või keda oodatakse pole justkui päris selge. Nooremad blogijad arutlevad surma teemal. Nüüd, mil mul on elada jäänud märksa vähem kui juba elatud on, ei kipu ma sel teemal kaasa rääkima. Niikuinii on elutee alati ühesuunaline ja see teadmine kui vaidlemisele mitte kuuluv tuleb lihtsalt omaks võtta. Elujõud kulub elamiseks. Ja nii ongi kõige parem.

2.11.17

Novembrinurinad

Ärkasin täna öösel kella nelja paiku ja vaatasin korraks aknast välja. Naabermajal oli vähemasti viis valgustatud akent. Tavaliselt on sel kellaajal aknad pimedad. Pilk teisele poole andis aimu, et ka tolles majas on kümmekond akent valged. Küllap üritasid usinad e-riigi kodanikud oma ID-kaartide sertifikaate uuendada. Öösel pidavat see paremini õnnestuma. Kuigi hommikul veebilehtedest lugesin, et enamikul taas ei õnnestunud. Polegi vist varem meil siin niisugust aega olnud, mil tuhanded inimesed öötundidel paaniliselt arvutitööd teevad ja hommikuti magamatust kurdavad. Suur ämbrikolin väikeses riigis!

Abivägi on teinud katset ka minu sertifikaate uuendada, aga ei ole õnnestunud. Kõiksuguseid Smart- ja Mobiil-IDsid ma kasutusele võtta ei saa, sest selleks peaksin enne ostma uue mobiiltelefoni. Vana tehnilised omadused ei kanna neid värgendusi välja.

Kuid uue mobla ostmisele ma isegi ei mõtle, sest vaja oleks ju ka palju olulisemaid asju. Näiteks arvas üks hammas, et on just õige aeg oma küljest tükikese poetada ja omakorda raha nõudma hakata.

Oktoober möödus ruttu ja tõi oma lõpupäevadel kaasa mulle igast sügisest tuttava kellakeeramise järgse raskustunde. Kulub nädal või rohkemgi, enne kui organism täiesti „aklimatiseerub“. Olen kellaajanihete mõjule üpriski vastuvõtlik, nagu varasemate aastate kaugemad reisid on näidanud. Mingil kummalisel kombel on kevadine kellakeeramine minu jaoks kergem kui talveajale minek.

Millegi erilisega pole ma pärast raamatu ilmumist möödunud kahe kuu jooksul maha saanud.

Arvamused raamatu kohta on olnud n-ö seinast seina. Kes on lootnud ilukirjanduslikku lugemist saada, on mõneti pettunud, samuti ka need, kes tahtsid lõbusat raamatut. Aga ma ei tunne end selles osas süüdlasena, sest ei kippunudki selle raamatuga ilukirjanikuks, jäädes ikkagi oma – ajakirjaniku – liistude juurde; mis aga lõbususse puutub, siis kirjutasin juba raamatu alguse selgitussõnades, miks „Nooruse lugu“ lustlik ei tulnud.

Blogides on olnud mõned arvamused, mille lingid olen pannud ka siinsele „Nooruse loo“ leheküljele. Erakirjadeski on taas jõudnud minuni mõned lugemismuljed, millest üht siin tsiteerin: „Loen seda peatükkide kaupa pikema aja jooksul. Raamat on välimuselt igati nägus, trükk ja kiri lugemiseks head.“.

Too lugeja on vaistlikult leidnud minu arvates just õige mooduse raamatu lugemiseks – kiirustamata ja peatükkide kaupa, sest püüdsingi neid meenutusi ja fakte kirja panna nõnda, et kuigi peatükid sisu ajalises järgnevuses edasi viivad, oleks neist igaüks ka iseseisvalt loetav, st et lugeja võib valida need peatükid ja teemad, mis teda rohkem huvitavad.

Siinne foto on pärit Apollo FB-leheküljelt augustis, kui „Nooruse lugu“ ilmus ja kauplus seda lugemiseks soovitas. Mulle see pilt meeldis, aitäh tegijatele!

1150.

27.10.17

Vaatamisi: „Legend Vahtang Kikabidze“ (2011)

Alustuseks kirjutan kohe, et tänase seisuga saab seda muusikafilmi ETV+ veebilehelt veel 7 päeva järelvaadata. Saade on venekeelne, sisaldab Vahtang Kikabidze mõtisklusi, filmikatkendeid ja laule.

Eile õhtul vaatasin telesaatekavu ja leidsin oma suureks rõõmuks, et ETV+ oli päeval näidanud muusikasaadet „Legend Vahtang Kikabidze“ (Studio Kvartal, 2011).  Tema esinemisi naudin ma alati väga. Käisin aastaid tagasi Kikabidze kontserteil nii Tallinnas, Leningradis kui ka Moskvas. Muidugi olen näinud ka tema esimest menukat peaosa filmis „Mimino“ (režissöör Georgi Danelia, 1977) ja mõnda teist filmi. Vanasti esines ta palju ka telesaadetes. Kuulan tema esituses laule hästi sageli internetist. Absoluutseks lemmikuks on laul „Minu aastad – minu rikkus“ („Мои года – моё богатство“).

Otse loomulikult vaatasin ma selle saate, õigupoolest dokumentaalsusele pürgiva muusikafilmi kohe ära ja kavatsen allesjäänud järelvaatamise päevade jooksul veel vähemalt korra vaadata. Minu jaoks oli selles filmis iga hetk nauding ja ma soovitaksin seda (isegi kohatisele kitšilikkusele vaatamata) kõigile, kellele Vahtang Kikabidze laulja ja näitlejana meeldib.

1938. aastal sündinud Buba, nagu teda sünnimaal kutsutakse, räägib südamlikult oma emast, Gruusia vürstitarist kuulsast Bagrationide suguvõsast, ja isast, kes lühinägelikkusest hoolimata läks sõtta ning jäi Kertši lähedal peetud rasketes lahingutes kadunuks. Räägib lapsepõlvest ja poisikeste mängudest, esimesest tätoveeringust, millest on laul „Esimene armastus“, naabritest ja sõpradest. Oma loometeest ja sellest, et tema südames on kodumaal Gruusial alati eriline koht, nagu ka sõpradel ja perekonnal. Räägib temale omase pehme ja leebe huumoriga sellestki, et „armastus on hambavalu südames“ ja pika eluga seostuv vältimatu sõprade kaotus on alati valus.

Ja muidugi laulab ta oma lauljateelt kuulajatele armsaks saanud laule nii gruusia kui ka vene keeles.

Muide, kel järelvaatamine meelest läheb või muidu ei õnnestu, leiab selle filmi ka YouTube'ist, kus selle pealkirjaks on „Настоящая грузинская легенда“.

Foto: kaader filmist.

26.10.17

Igal aastal sündmus!


Ajalugu kordub. Viis aastat tagasi tuli esimene lumi maha 26. oktoobri hommikuks. Nüüd ka. Ja kui toonase foto ja tänaöise ilmavaatluse järgi otsustada, siis üsna samasuguses koguses ehk palju.

Kell seitse hommikul asus majahoidja usinalt tööle. Mõtlesin paar päeva tagasi loomaaias väisatud jääkarudele, et mismoodi nad oma uues elamises lumest rõõmu võivad tunda. Ja mõtlesin esimeses klassis õpitud luuletusele esimesest lumest: „Juba õhtul akna taga heljus lumi langedes, hommikul on õued aga kõikjal paksult hangedes...“

Igal aastal esimene: puhas ja uus. Igal aastal sündmus!

23.10.17

Muid loomi väisamas


Keskpäeval tekkis uitmõte loomaaeda minna. Ninasarvikulaps ja jääkarude luksuselamine olid veel nägemata, enne uut vihmaaega oli täna sinnaminekuks päris paras päev.

Palju lehekulda ja veel viimast lehestikulopsakust. Mitmed loomad talvekorterisse kolinud. Ekspositsioonihooned kinni – ei teadnudki enne, et nad esmaspäeviti suletud on. Aga neid, kes väljas, nägi ikka. Mõned jäid ka moblasilma ette. Jääkarulapsuke oli päeva lõpuks küll juba üsna unine.







16.10.17

Pihlakamaiguline valimispäev


Valimispäeval sai kuldses looduses kepikõndi tehtud. Polnud muret, sest hääletanud olin juba e-hääletusel. Kokku käisime umbes 6 km, fotod said tehtud ühes külastatud kohas – Glehni rahulas. Hästi ilus ja päikest täis päev oli.



Õhtul jälgisime valimiste statistikat. Pikale venis, aga oli parasjagu põnev. Olime hääled andnud erinevatele kandidaatidele, aga valituks osutusid kõik. Kokkuvõttes oli päev pihlakamaiguline.

Fotod 15.okt 2017.

10.10.17

Mõni mõttejupp, veidi ka „Savimäest“

Pannkookide tegemise kõrval on hea mõtelda. Igasuguseid mõttejuppe sünnib. Näiteks sellest, miks paar nädalat bloginud pole.

Võiks ju teatada, et valitud sai esimesel  võimalusel ja nüüd on igati paslik postkasti tassitud valimisreklaami hunnikut iroonilise pilguga vaadata.

Võiks ju vaielda presidendiga nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve asjus.

Võiks ju kirjutada, kuidas Stephen Kingi mister Mercedese triloogia mind loodetust vähem köitis.

Aga teisalt, mis mõte sel on? Mis sellest muutuks? Valitud ju juba on. Lapsepõlv oli õnnelik ja seda teadmist ei muuda kellegi teise arvamus. King aga pole sellepärast, et nood raamatud mulle seekord ei sobinud, parem ega halvem kirjanik, kui ta on, ja küllap ma tema raamatuid ka tulevikus loen.

Veel lugesin ma  „Savimäed“ (Rein Põder, Eesti Raamat, 2017). Suvel olin kuulanud Vikerraadiost järjejutuna selle katkendeid ja tahtsin ka edasist teada. Nüüd, pärast Kingi-triloogiat oli Rein Põdra kirjutatusse kuidagi turvaline süüvida.

Kaks kolmandikku romaanist sobis mulle hästi. Peategelane tõlkija Sven meenutas mõneski mõttes Oskar Lutsu jutustuse „Soo“ peategelast Toomast. Oma mõtiskleva meelelaadi ja argiasjus avalduva teatud kohmakuse poolest, aga ka kalduvuse poolest üksi uidata olgu siis looduses või mõnes eelkäijate teoses.

Põdra raamatute omapäraks on alati see, et ta meenutab neis paljusid kirjanikke ja teoseid, loob sildu ajastute ja kirjutajate vahele. Seekord tekitas ta minus tahtmise lugeda „Savimäes“ mitu korda meenutatud Henry David Thoreau'd, vähemasti tema „Sügist“, kui praeguse ajahetkega kõige sidusamat teost. Kirjandusest ja kirjanikest oskab Põder kirjutada kuidagi pidulik-lummavalt ning see meeldib mulle kui lugejale.

Aga „Savimäe“ juurde tagasi tulles pean tõdema, et romaani viimane kolmandik, mille tegevus alguse aeglasest rütmist järsku justkui tüdines ja mitmeid sündmusi kiirelt ning kuidagi uisapäisa sisse tõi, sobis mulle vähem, tekitades kerge pettumusegi, sest oma lummavast ajatusest astus see välja ja jõudis päevakajalisse tegelikkusse. Aga võib-olla piirijärve ääres elades polekski teisiti võimalik?

Kuid sellest ei saanudki ma aru, miks „Savimäes“ kaks 26. peatükki oli (sisult küll erinevad, aga sama numbriga). Lugesin e-raamatut ega tea, kas nii on ka paberraamatus.

24.9.17

Kuidas mu raamatul läheb? – Esimene müügikuu

Tibusid loetakse sügisel. Nii minagi.

Kui uskuda raamatukaupluste edetabeleid, siis on läinud mitut moodi. Rahva Raamatus oli „Nooruse lool“ biograafiate ja memuaaride kategoorias kõrgeim koht 6. päris mitmel päeval. E-raamatute biograafiate ja memuaaride kategoorias sai vahepeal isegi esikohal oldud.

Apollos ma edetabeleid ei jälginud, aga rõõm on olnud olla Apollo kaupluste 15 lemmiku hulgas nii esikolmikus kui ka keskmiste seas. Uusi raamatuid tuleb järjest peale, inimeste ostuhuvid on laialdased ja raamatu koht edetabelites muutub kogu aeg.

Igatahes suur-suur aitäh kõigile neile, kes „Nooruse loo“ on üles leidnud“! Seda nii paber- kui ka e-raamatuna.

Olen ise suur e-raamatute lugeja, seepärast oli minu jaoks oluline, et sain mõlema versiooni e-raamatutes leidunud tehniliste vigade parandused tehtud. See tegemine kulges erinevalt.

EDRK-ga laabus asi kiiresti, nagu juba esimese müüginädala ülevaates kirjutasin. Sain neilt autorieksemplari, vaatasime selle arvutispetsist lähikondlasega üle ja saatsime parandused, mis kohe sisse viidi. Nägin ka parandatud eksemplari.

Rahva Raamatu e-raamatu pidin ise ostma, sest autorieksemplari ei saanud. Vaatasime selle samuti üle ja tegime nii tehnilised parandused kui ka leidsime, et mõni pilt on puudu. Saatsime parandused e-raamatuga tegelejatele. Vastuseks sain, et ostujuhi sõnul tehakse need ära ja raamatufail vaadatakse uuesti üle. Kummaline siiski, et autor peab paranduste tegemiseks (ja nägemisekski) raamatu ise ostma.

Nüüd on minuni jõudnud ka lugejate muljeid. Mõned katked:

Endine kolleeg: „Sain just sinu värske raamatu Noorusest ja sirvisin läbi. Paistab olema põhjalik ja usaldusväärne dokument nendest aegadest.“

Blogija, keda ma isiklikult ei tunne, kirjutas kommentaaris: „Palju õnne raamatu ilmumise puhul! See on huvitav, see on rännak aastate taha. Informatiivne „Nooruse“ lugu ja samas nii emotsionaalne nooruse lugu. Ka minu luuletused ilmusid Esimese trükiproovi rubriigis, aga mul polnud aimugi, kui palju sinna soovijaid oli...“

Veel üks kunagine kolleeg: „Alguses mõtlesin, et ei viitsi lugeda, aga huvitav oli. Hea, et nii paljudest inimestest kirjutasid ja et nimed olid. Hea, et räägid kõigest sellest parteijamast nii kiretult – mis olnud, see olnud, neid inimesi ei ole enam ja ega seal enam midagi muuta saa.“

Ainuke n-ö ametlik arvustus on seni olnud ERR-i portaalis. Jüri Pino pealkirjastas selle „Kohusetundlikud mälestused Pärnu maanteelt“ ja on temale omasel kombel sarkastiline.

(EDIT:  26. sept 2017 oli raamatust juttu ka ETV Kirjandusministeeriumi saates.)

Nii arvustuste kui ka internetis olevate katkendite lingid on sellel blogilehel, mille ma „Nooruse loo“ kohta tegin. Seal on ka raamatu sisukord ja isikunimede loetelu.

Selle kuu jooksul on raamat jõudnud või jõudmas ka raamatukogudesse.

Raamatukauplustes on raamatu kategooriaks biograafiad ja memuaarid, kuid ise ma seda elulooraamatuks ei pea. Minu meelest on täpsem raamatukogude e-kataloogi Ester kategooriamäärang, kus biograafiatele ja memuaaridele on lisatud ka sõnad kultuur ja ühiskond.

Lisan siia katkendi „Nooruse loo“ eessõnast, mis ehk huvilistele raamatu maigust enamat aimu annab:

„Kirjastus lootis, et tuleb rohket nalja ja särtsu sisaldav, sama rõõmsameelne, nagu ajakiri enamasti oli. Aga kirjutades tundsin järjest rohkem, et õigus on olnud mu kunagistel teiste väljaannete peatoimetajatest kolleegidel, kes on öelnud, et peatoimetaja töö ei olnud tollal mingi meelakkumine või naljamäng, ja võrrelnud seda kohati habemenoateral kõndimisega. Tänu kogu toimetuse jõupingutustele ja hoogsusele sündis vahva ja lugejaid köitev ajakiri, kuid peatoimetaja silme läbi vaadatuna ei olnud ajakirjanumbrite valmimises rohket nalja, vaid palju tüütut ja närve kulutavat tegemist tollase tsensuuri ja nendega, kes armastasid oma käske-keelde väljendada üsna räuskavalt, helistades partei keskkomiteest otsetelefonile peatoimetaja töölaual. Paraku on Nooruse ajast möödunud aastakümned ka kirjutaja kunagist särtsu vähendanud.
Minult on sageli küsitud, kuidas sai juhtuda, et ülipopulaarne ajakiri, mille trükiarv parematel aegadel oli üle 130 000, suurema osa oma lugejatest kaotas ja sõna otseses mõttes kustuma hakkas. Küsijad saavad vastuse selle raamatu lõpupeatükkidest, kus pidasin tarvilikuks kirjutada neist, põhiliselt majanduslikest põhjustest detailsemalt.“

21.9.17

Valve Kirsipuud meenutades


Eile tulnud surmasõnum oli ootamatu ja tuletas mulle meelde kõiki mu kohtumisi Valve Kirsipuuga. Olen temast kirjutanud mitu pikemat lugu eri väljaannetele ja hulga lühemaid samuti. Iga sellise loo kirjutamisega käisid kokku pikad koosistumised ja vestlused nii Valve kodus kui mujalgi.

Saime hästi läbi ja kui sattusime ühistele väljasõitudele, näiteks ajakirjanike liidu tööstussektsiooni mitmepäevastele teekondadele, olime sageli toakaaslased. Rääkisime kõikvõimalikest asjadest, sest Valvet huvitas kõik ja tal oli väga lai silmaring ning särtsakas ellusuhtumine. Elus olime sina peal, avaldatud intervjuudes ja artiklites  teietasime.

Viimastel aastatel kohtusime küll vähem, vaid paar korda Teadlaste Maja üritustel, aga nendeltki mäletan Valvet ikka elurõõmsana ja asjaliku uudishimutsejana.

2001. aasta novembrikuu Elukirjas ilmus minu intervjuu Valvega rubriigis „Vana tegija“. Avafoto tegi tookord Tiit Koha. Eneseirooniliselt kahmas Valve oma kogust kätte raamatu „Hukutav upsakus“ – ise ta küll upsakas polnud, kuigi Eesti elu tõelise staarina võinuks olla. Ülejäänud pildid olid Valve rikkalikust erakogust. Siia panen 2001. aasta augustis valminud intervjuu esialgse teksti, mille Valve läbi luges ja heaks kiitis. Ajakirjas ilmus see mõnevõrra lühendatuna.  Kes pikki blogipostitusi ei salli, võib lugemise siinkohal katki jätta.

VALVE KIRSIPUU: UUDISHIMU VIIB MIND EDASI 
Linda Järve

Valve Kirsipuu on sündinud 1933. aastal Tallinnas, õppinud Tallinna 18.  ja 13. algkoolis, 7. keskkoolis, arve- ja plaanindustehnikumis, TPI-s ja NSV Liidu majandusmatemaatika keskinstituudis. Kõik koolid on ta lõpetanud kiitusega. 1965. aastast on ta majanduskandidaat, 1982. aastast dotsent. Pärast aspirantuuri Moskvas oli tema põhiliseks töökohaks Eesti Teaduste Akadeemia,  nii majandusinstituut kui ka rahvussuhete ja sotsioloogia instituut. Selle kõrval oli ta 1965-1993 Eesti Raadio majanduskommentaator, kelle saated iga aastaga aina populaarsemaks läksid, kuni 1983-1993 aasta "Majanduskommentaarini" välja.
Valve Kirsipuu abikaasa oli Friedrich Kirsipuu, keda aga enamasti Tiiduks kutsuti. Ka vanem poeg on Tiit, noorem aga Mart. Vanem poeg on isa kombel valinud tegevusalaks ehitamise, noorem tegeleb ema jälgedes majandusega. Vanaema Valvele teevad rõõmu neli lastelast: Karl (12), Nele (10), Mattis (9) ja Herman (3).
Riigikogulase Valve Kirsipuu tegevus on rahvale pidevalt näha olnud. Oma panuse eest Eesti ellu on ta Riigivapi ordeni V järgu kavaler.


Valve Kirsipuu toob lauale oma lemmikkruusid – sinisest kaladega kohviserviisist, mis talle kui Kalade tähtkujus sündinule südamelähedane on. Tema korter on värvikirev, maitsekas ja mugav, kusjuures kõik sopikesed on osavalt ära kasutatud. Ja me alustame.

Küllap oleks patt, kui “Elukirjas” ei kirjutataks inimesest, kelle neiupõlvenimi on Elu. Kas perekonnanimi Elu annab inimesele elurõõmu? Kust see nimi pärit ja kuidas teid mõjutanud on?
“See on väga hea küsimus, sest seob minu neiupõlvenime elurõõmuga. Selles on tõetera sees. Üldiselt olen väga eluhimuline, aga seda saab olla ainult koos rõõmuga. Elu on eestistatud nimi. Teatavasti oli 1930. aastate teisel poolel suur eestistamise laine. Minu isa ja minu sünnijärgne perekonnanimi oli Ello. Isal oli minu arvates üldse imekaunis nimi – Ernst Ello. Oma suguvõsas eestistas ta oma nime ainukesena. Tema kaks venda jäid Ellodeks edasi. Ta eestistas mõlemad nimed ja nii sai Ernst Ellost Ants Elu.
Minul on ka kaks venda. Nimi Elu seondub nii palju elulähedusega, et see võib mõnikord tüütuks muutuda. Vanem vend võttis 1950. aastatel tagasi oma varasema nime Ello. Noorem vend, kes oli sündinud Eluna, jäigi Eluks. Kumbki tahtis kanda seda nime, millega sündinud oli. Olin eestistamise ajal nii väike, et isaga sellest ei vestelnud. Tundub, et ema nii väga temaga nõus ei olnud, aga mida mees ütles, seda mees tegi.
Ka minu ema Elvine Johanna, keda Elliks kutsuti, suguvõsas toimus midagi analoogilist. Tema nimi oli Tikerberg. Ema poolt kaks onu eestistasid end Tikerpuuks.
Mina sain nime Elu kanda suhteliselt lühikest aega ja mind see eriti ei seganud. Head nimed ju – Valve Elu, eluvalve.”

Kas teid nime pärast ka narritud on?
“Lapsepõlves mitte. Pigem narritakse praegu seoses naabrivalvega. Suvekodus ütleb naabrimees ikka, no mis meil viga elada, naabri-Valve kohe omast käest võtta.
Elu ei seganud mind, aga Valve nimi mulle väga ei meeldinud. Nagu oleks koguaeg valves. Uurisin, miks mulle niisugune nimi pandi ja ema ütles, et sel ajal, kui mina sündisin, meeldis talle väga kirjanik Valve Saretok. Isa oli soovinud mulle nimeks panna Luule, aga ema tahtmine jäi peale.”

Mis veel meenub lapsepõlvest ja lähedastest?
“Mõlemad vanaisad olid surnud enne minu sündi. Vanaemad elasid. Mul on neist väga head mälestused, kuigi nad ei olnud muinasjutuvanaemad, kes oleks õhtuti võtnud lapsed põlve peale ja rääkinud mingit juttu, vaid töökad ja elus karastunud inimesed. Ka minu ema oskas suurepäraselt vastu panna eluraskustele, mis kahtlemata olid mitte päris igapäevased, kuigi terve Eesti rahvas on käinud sotsialismi hammasrataste vahelt läbi. Ema jäi 1944. aastal üksinda kahe väikese lapsega, kolmas tulekul. Isa oli sunnitud tagasitulevate Nõukogude vägede eest ära minema. Arvan, et me ei oleks jäänud Eestisse, kui ema poleks väikest beebit oodanud. Ta otsustas jääda oma kodukohta. Mäletan isegi viimast ööd enne, kui isa ära läks. Sõjaväelasena ei olnud tal mingit valikut, sest Vene väed tulid 21. septembri öösel Tallinnasse. Pärast venelaste sissetulekut viidi ema kohe ülekuulamisele, et teada saada, kus isa on. Pean saatust tänama, et ema siiski vabaks lasti ja sai hakata oma lapsi kasvatama. Ema ei kandnud oma muresid ilma peale. Meile vanema vennaga oli tol ajal nähtu tõeline elukool: kuidas mittemillestki võib midagi teha ja püsima jääda ka siis, kui kõnnid noateral. Kiitust ja tänu, mida ema suhtes tunnen, ei ole võimalik väljendada. Mu ema oli suhteliselt noor, 66-aastane, kui ta suri. ”

Kes teid on elus veel mõjutanud?
“Mind on väga palju mõjutanud kirjandus. Olin päris noor, 10-11-aastane, kui mind hakkasid huvitama teatud määral filosoofilise tagapõhjaga teosed elu eesmärkidest ja -mõttest, enese arendamisest. Meil oli kodus palju raamatuid. Enamasti olid need trükitud eesti ajal, kuni 1941. aastani. Pean enese kujunemise aluseks just nimelt seda kirjandust, mida ise soovisin lugeda, mitte koolis peale sunnitut.
Elasin Tallinnas Sügise tänaval, kus paljudel meie naabritel olid suured huvitavad raamatukogud. Olen senini tänulik neile peredele, kes võimaldasid mul lugeda oma raamatuid. Mu koolitee on olnud keeruline ja kummaline. Ei olnud kerge koolis käia ajal, kui ema üksipäini pidi meid kolme kasvatama. Selle tulemusena olin 8. klassist sunnitud minema tehnikumi, sest seal maksti stipendiumi, mis oli täiesti arvestatav sissetulek meie igapäevaelus.”

Kunagi rääkisite, et õmblesite oma kleidile monogrammi ja sellest tõusis suur pahandus...  
“Jah, see oli viiendas-kuuendas klassis. Õmblesin endale tähed VE tumesinisele kleidile. See tuli nii hästi välja, et üks meie õpetajatest – arvan, et see oli vanatüdruk –, nentis küüniliselt, et mõni  ütleb, et on vaene, aga vaadake, kuidas ise riides käib. Kusjuures see vägagi tagasihoidlik kleit torkas silma just tänu monogrammile. Niisuguseid olukordi tuli ette.”

Nii et lapsepõlv oli pigem õpetlik kui õnnelik?
“Kui keegi praegu annab vahel mõista, et mis te, eluvõõrad tegelased, seal üleval Toompeal istute ja ei tea, kuidas maainimesed elavad, tuleb mulle meelde, et olin 12-13-aastane, kui ema käis sügiseti mulle koolist puudumiseks luba palumas, et minna nädalaks kartuleid võtma. Üks kott kartuleid oli vaja selleks, et kleit või mantel selga õmmelda  – selle võttis õmbleja, teine kott oli endale söögiks. Olime vennaga väikesed, ema oli meiega kõrvuti vao peal ja püüdis meid aidata… Muidugi oli raske, hoopis kergem oleks olnud linnas palli mängida. Aga teisest küljest mõtlen senini nendele kartulivõtmistele heldimusega.
Ma ei ütleks, et see oli õnnelik aeg, aga arvan, et elu jaoks äärmiselt kasulik ja õpetlik. Võin kindlalt öelda, et mulle lapse- ja noorpõlves ei tulnud midagi kergelt. Aga sellel, mis on raskelt kätte tulnud, on väärtus, olgu see siis materiaalne või vaimne. See tegeliku elu omal nahal tundmine andis äärmiselt rikkaliku pildi elust Eestis. Ja muidugi ka mõistmise ning elutarkuse.”

Minu kohatud inimestest olete üks kõige uudishimulikum ja jutukam. See mulje on tekkinud aastate jooksul. Raadios rääkisite enda ka kindlasti tänu neile kahele omadusele populaarseks, pluss sinna juurde tugev kriitikameel. Kas nendest omadustest on teil elus kasu või kahju olnud?
 “Et ma olen uudishimulik, selle vastu ei vaidle ma teps mitte: olen olnud uudishimulik ja jään uudishimulikuks. Minu uudishimu on eluterve, see ei ole kunagi olnud suunatud teise inimese isiku vastu. Mind ei huvita, kes kellega käib, miks, millal ja kus. Mind huvitab, miks teatud grupid elavad nii ja mitte teisiti. Äärmiselt huvitav on, kuidas elavad teised rahvad, millised on nende kombed ja tavad, mis põhjusel muutuvad eluviisid ja arusaamad. Elame globaalsete muutuste ajastul. Olen väga uudishimulik selle suhtes, mis toimub teistes riikides ja miks muutuvad põlvkondade väärtushinnangud.”

Lemmikküsimus on miks?
“Jah. Olen mitu korda elanud läbi selle eluperioodi, mil lapsed muudkui küsivad miks ja miks. See võib tüütavgi olla. Siis mõtlen, et olen ise täiskasvanuna samasugune huviline kõike teada saama, ning seletan lastele, mida tean ja oskan. Nad ju loovad niimoodi oma arusaamadele vundamenti.
Väide, et ma olen jutukas, hämmastab mind natuke. Ma ei pea ennast väga avalaks. Samas pole kunagi olnud raske leida inimestega kontakti. On meeldiv, kui täiesti võõras inimene räägib äkki oma elust palju rohkem kui mõni lähedane. See tähendab, et tal on vajadus oma muret jagada, sest jagatud mure on juba pool muret. Leian, et vahel on vaja teisi ärgitada ennast avama ja tundma, et neid mõistetakse. Tolerantsus, mõistmine ja sallivus on Eestis äärmiselt olulised.
Ja veel üks kummaline vastuolu: olles avatud ühiskonnale ja ergutades teisi endaga suhtlema, ei ole ma seda oma lähedaste suhtes. Oma peres olen alati lähtunud põhimõttest, et kui inimene tahab, siis ta räägib ise, ja kui ta ei taha, siis ei ole minu asi urgitseda. Lähedased ei arva, et olen väga jutukas. Pigem võib-olla vastupidi, et olen küllalt kinnine. Tean oma lähedastest palju rohkem, kui nad oskavad arvata, ja kardan, et oma rääkimisega ehk teeksin kellelegi haiget, sest iga inimene tahab, et tal oleks midagi puutumatut ja privaatset.
Võib-olla tuleneb see vastuolu minu noorpõlvest. Olin 21-aastane, kui abiellusin. Sain oma tulevase mehega tuttavaks, kui olin 17-aastane. Tema vanemad elasid kõrvalmajas. Esimesest tutvumishetkest oli meie vahel väga tugev vastastikune tõmme. Kahe kuu pärast võeti ta sõjaväkke Taga-Baikalimaale. Ootasin teda neli aastat. Kui ta 1953. aasta detsembris tagasi tuli, olin juba ülikooli esimesel kursusel. Aasta pärast abiellusime. Ülikooli lõpetamise järel töötasin Teaduste Akadeemia süsteemis, tema oli ehituses juhtival ametikohal. Võtsime peres kohe algusest peale seisukoha, et tööasjadest kodus ei räägita.”

Millest te kodus rääkisite?
“Põhiteemad olid kirjandus ja kultuur. Muide, meie kirjanduslik maitse ei ühtinud. Abikaasale oli väga meelepärane kõik see, mis oli seotud sõjaga, diplomaatiaga ja ajalooga. Ta oli väga meheliku ellusuhtumisega – kõik, millega ta tegeles, pidi olema jõuline ja sihipärane. Mina muidugi olin huvitatud rohkem “naistekatest” ja klassikutest. Klassikaline kirjandus oli ka meie ühine kiindumus. Olime mõlemad äärmiselt teatri- ja kinolembesed. Kuni meil lapsi ei olnud, käisime peaaegu igal esietendusel.
Ka kunstikogumine oli meie ühine huvi. Meie pere kunst on muretsetud või kingiks saadud sel perioodil, kui mees veel elus oli. Uuemat on lisandunud põhiliselt tänu minu reisidele eksootilistesse paikadesse.
Mina olin väga muusikalembene. Laulsin TPI naiskooris, mitmes ansamblis ja isegi solistina, kusjuures mulle on alati meeldinud olla mõnes kollektiivis väljaspool kodu. Mees laulis hästi, mängis ka mõnd pilli. Aga teda ei huvitanud kollektiivne tegevus, ta oli väga kodukeskne, kodu oli tema maailm.”

“Klaver põõsas” saates ei ole te esinenud?
“Kõik minu sõbrad ja tuttavad on sama küsinud. Arvan, et “Klaver põõsas” elab niigi hästi.”

Olete kogunud  luulet heliplaatidel...
“Mitte ainult heliplaatidel. Arvan, et mul on päris korralik eesti luule kogu. Aga kui palju praegu üldse on neid peresid, kus mängitakse veel plaate? Luuleplaadid on mul alles, ka olen üht-teist alles hoidnud muusikaplaatidest. Hiljaaegu pojad küsisid, et ema, kas hävitame need plaadid ära. Vastasin, et see ei tule kõne allagi, sest ma olen saanud suure  naudingu nende kuulamisest.
Mul on plaadid, kus Jaan Kaplinski, Arvi Siig ja Paul-Eerik Rummo ise loevad oma luulet. Paul-Eerik Rummo on praegu mu kolleeg. Näen teda iga päev riigiasju ajamas ja aeg-ajalt olen lihtsalt unustanud, et ta on kirjutanud väga häid luuletusi. Rasketes ja keerulistes olukordades olen ikka võtnud luulekogu kätte või kuulanud luulet plaadilt. Kui mu ema suri aastal 1976, siis oli mu lemmikuks Paul-Eerik Rummo luuletus: “Üks kuningas oli kord maata…”. See on liigutav lugu väikesest kuningast, kes kogu elu unistas, et tal oleks oma maa ja kroon, ning surigi selle täitumata unistusega. Kui ta oli juba kaua olnud maa all, varisesid ühel päeval kirstulauad kokku ning kikkapuu juured ajasid end laudade vahelt läbi ja maa tuli kuninga juurde.
Minu jaoks oli see nagu luuletus minu emast, kes suurte raskustega pürgis päev päeva kõrval millegi poole, kuid tegelikult ei saanudki seda kätte, mida tahtis, sest kogu tema jõud, vaev ja aeg läks selleks, et hoida elus oma kolme last.”

Oleme rääkinud tõsistest asjadest, ka järgmine küsimus on väga tõsine. Kas abikaasa surm ja üksijäämine muutis teie elu palju?
“Jäin üksi pärast 42 aastat kestnud abielu. Olen rõõmus ja uhke, et mul on kaks poega ja neli lastelast. Mul ei teki hetkekski seda tunnet, et olen üksi. Jumal tänatud, ma saan nendega suhelda. Ma ei tunne mingisugust vajadust, et minu kõrval oleks keegi inimene elukaaslase mõttes, pigem vastupidi. See töö, mida teen viimased kaheksa aastat, seob mind inimestega nii tihedalt, et vahel hingan kergendatult, kui jõuan koju ja ei ole vaja arvestada kellegagi peale iseenda. Haruharva, kui saan mingisuguse eriliselt ilusa elamuse, näiteks viibin mõnes kaunis kohas siinsamas Eestis ja näen ilusat õhtutaevast, on niisugune tunne, et see on patt, et ma seda üksi näen. Keegi peaks olema, kasvõi selleks, et öelda talle, vaata, missuguseid imesid loodus suudab luua.
Mitte kunagi ei oska me aru saada või täielikult hinnata seda, mis on käeulatuses. Kui ma nüüd näiteks mõtlen nendesamade raamatute peale, mida tema luges (Valve Kirsipuu osutab käega riiulile, kus on abikaasa lemmikud ajalooraamatud ja kuhu ta nüüd ka ise ajaloolist kirjandust juurde on ostnud), mida ta mulle soovitas ja mida ma ei tahtnud lugeda, alates kasvõi Eisenhoweri eluloost või Churchillist või mis tahes muust tegelasest, siis nüüd ma loen ja näen, kui huvitav see on, ja tunnen, et ma just nimelt temaga tahaksin rääkida, sest meie maailmavaade ja arusaam elust oli küllaltki erinev. Aeg-ajalt tunnen, kui huvitav oleks nüüd, muutunud ühiskonnas, kuulata tema arvamust ühe või teise asja kohta.
Olen täiesti kindel, et niisugust inimest, nagu oli minu mees, ma enda kõrvale enam ei saa. Ja mul ei ole vaja inimest, kellega pean hakkama uuesti kohanema. Mul on jäänud väga häid sõpru ja tuttavaid nii ülikooli kui ka akadeemia päevilt. Mul on olnud head kolleegid. Arvan, et teatud küsimustes, eriti mis puudutab majandust ja selle edasiminekut, olen olnud ise küllalt jõuline.”

Kas olete enda arvates tugev analüüsija?
“Jah. Mul on sellest kasu olnud ka poliitikas. Panen sageli tähele, et poliitikas analüüsin hoopis teistmoodi, kui need inimesed, kes kunagi ei ole analüüsinud. Kõige halvem on, kui taunitakse ja tehakse otsuseid ainult järelduste järgi. Ühtegi tagajärge ei saa olla ilma põhjuseta. Kui sageli seda unustatakse!
Põhjuste ja tagajärgede seoste analüüsimine oli ju tegelikult 32 aastat minu igapäevane elu. Ei ole võimalik teadustööd teha ilma pidevate diskussioonideta. Sealt tuli ka teadmine, et ainult vaidluses sünnib tõde, kui tõde üldse on olemas.
Kui vastane oma argumentidega, oma teadmistega on tugevam kui mina, siis peaksin ju olema loll, kui temalt ei õpi. Kui suudaksime praegu ühiskonnas niisugust vaidlust tekitada, et teine pool kuulab teise ära, siis jääks väga palju konflikte olemata. Konflikt vaibub diskussioonis. Tunnen sellest ääretult puudust, olen ka püüdnud selgeks teha, et võiksime diskussioone arendada, aga olen aru saanud, et meie elu on praegu nii kiire, et vaidlusteks lihtsalt ei jää aega. Teaduste Akadeemias ütlesime selle kohta: kaua sa jõuad tulistada, kui vahepeal ei lae. Laadimine on teistelt teadmiste võtmine. See andis mulle äärmiselt palju. Kodus ei saa niimoodi vaielda, kodu vajab pehmemaid emotsioone.”

Kas teie perel on mingi eriline traditsioon?
“Meie traditsiooniks on kujunenud nüüd, mil pojad oma peredega omaette elavad, et  igal jõululaupäeval ja lihavõttelaupäeval korraldan piduliku lõunasöögi ja katan laua suure pereserviisiga. Kui terve pere kokku tuleb, on vaja, et kõik ilus oleks. Vanaema Valve võtab siis kätte, mõõdab oma lapselapsed ära ja teeb seinale märgid, kui palju keegi aasta jooksul kasvanud on. Ja sünnipäevi peetakse meie peres sellel päeval, kui tegelik sünnipäev on.
Olen väga tahtnud, et minu lapsed oleksid sama uudishimulikud nagu mina. Et nad ei kapselduks iseendasse ja näeksid oma ninaotsast kaugemale. Mõnes mõttes on see mul korda läinud. Olen Eesti Geograafia Seltsi liige. Mul ei õnnestunud tervele perele selgeks teha, et kui oluline on nende inimestega istuda õhtul kuskil lõkketule ääres, kuulata, mida nad rääkisid olemisest, elamisest, ajaloost. Aga noorema poja Mardiga käisin üheksa aastat igal suvel geograafiaseltsi ekskursioonil. Mina, kes kunagi ei ole suurt huvi tundnud botaanika vastu, võisin jääda seisma keset põldu, kui mõni professor Tartu Ülikoolist ütles äkki, et kas teate, proua, mis asja peale te praegu astusite. Selgus, et seesama kõrreke, mille peale astusin, on maailmas äärmiselt ainulaadne. Kui oleksin niisuguseid muljeid saanud iga päev suurtes annustes, siis see oleks mind tüüdanud. Et  sain neid üks kord aastas kolm-neli päeva, oli see minu jaoks erakordne doping. Hea, et sain seda pojaga jagada.
Nüüd olen püüdnud lastelastelegi pisut rohkem näidata,  kui seda on igapäevane keskkond. Kaks aastat tagasi olime vanima pojapoja Karliga Geograafia Seltsi välisekskursioonil. See oli vaimustav! Läksime läbi Slovakkia, Poola ja Ungari Sloveeniasse. Kõik need igaõhtused telkide ülespanemised ja hommikul kokkupanekud, ühisest katlast söömine ja muud koostoimetamised – suurepärane lihtsalt! Kord aastas olen püüdnud vähemalt kahele oma lastelastest näidata maailma kuulsaid kunstiväärtusi ning ajaloolisi kohti. Olen nendega käinud Itaalias ja Pariisis. See miks, miks, miks? peaks inimeses säilima väga kaua.”

Kas teil kellad ka tiksuvad miks-miks või teevad tik-tak?
(Naerab –- nakatavalt ja laginal.) “Kellad teevad tik-tak. Kui kellad küsiksid miks-miks, tähendaks see, et olen midagi tegemata jätnud. Mulle näib, et üldiselt olen jõudnud päris palju. Uudishimu on mulle edasiviiv jõud – see ütleb mulle, et ma ei tohi jääda istuma; pean teada saama, miks asjad elus ja maailmas toimivad just nii, nagu see tegelikkuses on ja mitte teisiti. Sest võib-olla järgmisel momendil seda olukorda enam ei ole või ei ole mind.”

Miks te läksite poliitikasse –  juhuslikult või teadlikult?”
“Juhuslikult. Minu käest on paljud küsinud, kaasa arvatud ka härra president, kes andes mulle üle Riigivapi ordenit, ütles “Ma ei saa aru, miks te ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees?” Ma tean täpselt, miks ma ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees.1989. aastal, kui Eestis olid esimesed vabad valimised NSVL Ülemnõukogusse, kui valiti Eesti Kongressi, tehti mulle korduvalt ettepanekuid kandideerida. Aga mulle tundus, et kõik see liikumine ei ole siiras, ei tulnud puhtast südamest, vaid inimesed püüdsid leida endale nö uut nišši, kust nad saaksid edasi minna. Sageli oldi huvitatud šõuga kaasa minemisest. Minu jaoks oli Eesti iseseisvus liialt väärtuslik, et minna tegema lihtsalt populismi. Poliitika on ju paljudele vahend edasitrügimiseks. Mina ei ole mitte kunagi olnud edasitrügija. Olen elus kõik saavutanud iseenda töö ja teadmistega.
Tegin rõõmuga oma raadiosaateid edasi ja juhatasin igasuguseid foorumeid. Kord tulime ühelt suurelt foorumilt ära koos Marju Lauristiniga. Kui ma ei eksi, oli see aprilli lõpul 1992. aastal. Marju Lauristin ütles mulle: “Kuule, Valve, kas sa ei arva, et sul oleks juba aeg poliitikasse tulla.” Olid alanud ettevalmistused 1992. aasta Riigikogu valimisteks. Mina ütlesin vastu: “Marju, sa tead selgesti minu seisukohta, et ma ei ole huvitatud parteisse astumisest.” Ta ütles, et saab minust aru, ei arvagi, et peaksin astuma sotsiaaldemokraatlikku parteisse – mõõdukad teatavasti olid koos sotsiaaldemokraatidega, aga et kui ma tahan õige koha peal õiget asja teha, siis ega mul selleks palju aega enam pole. See oli jumala õige jutt. Kuivõrd tol korral oli Riigikogu valimiste promo suunatud suurtele auditooriumidele, mis istus mulle suurepäraselt, jäin Marju jutu üle mõtlema. Leidsin tõesti, et tema ei sunni mind olema erakonna liige, vaid on võimalik olla mõõdukate juures sõltumatuna. Seal oli muide väga hea seltskond. Nii andsingi nõusoleku. Marju tegi mind kaasates väga õigesti, sest olin vist häälte poolest kolmas, kes Riigikokku pääses. Mäletan, et esimene oli Jüri Toomepuu. Kui meil oli esimene Riigikogu istung, siis Toomepuu tuli minu juurde ja ütles: “Ma tahan näha seda naist, kes on kogunud nii palju hääli”.
Niimoodi see läkski. Esimesed kolm aastat olin Riigikogus sõltumatuna, kuni loodi Reformierakond.”

Mingil hetkel vist oleks teist peaaegu peaminister saanud?
“Oli küll nii. 1994. aastal, kui Laarile Riigikogus umbusaldust avaldati, olin loenguid pidamas Kanadas Halifaxis ühes ülikoolis. President helistas mulle varahommikul ja tegi ettepaneku kiiresti koju tagasi tulla ja uuele ametipostile asuda. Ma usun, et talitasin väga arukalt, et ütlesin kohe “Ei”. 1992. aastal pakuti mulle ju rahandusministri kohta, kui Laar moodustas oma esimest kabinetti. Aga ma läksin Riigikokku puhta lehena, st üksi, parteituna, mul ei olnud oma meeskonda, kellele tugineda. Meeskond oli nendel, kes olid erakonnastunud. Üksik inimene ei tee mitte midagi ei valitsuses ega ka erakonnas. See peab olema tugev löögirusikas, kes midagi ära suudab teha. Minul ei olnud löögirusikat siis ja ei olnud tekkinud ka 1994. aastaks. Tegin oma igapäevast tööd rahanduskomisjoni esimehena ja – ausalt öeldes – millekski muuks tol ajal aega ei jätkunudki. See oli väga hea, et peaministriks sai siis Andres Tarand.”

Presidendiks ei ole te pürginud?
“Ei. Eestis tegelikult ei olda veel valmis naispresidendiks. Eesti inimene vajab tugevat turvatunnet ja seda saab praegustes tingimustes pakkuda muidugi mees.”

Praegu on levinud seisukoht, et võimulolijad räägivad muudkui edusammudest, aga rahva olukord halveneb pidevalt. Mida te sellest arvate?
“Tänavu aprillis sai meie valitsusel ja Riigikogul täis pool meile antud aega. Analüüse tegid nii valitsus kui ka Riigikogu, samuti sotsioloogid. Neist tuli välja mõtlemapanev vastuolu. Nimelt ütles valitsus Mart Laari näol, et selle kahe aasta jooksul on valitsus tegutsenud hindele 4+. Rahvas oma vastustes küsitlustele arvas, et valitsus ja Riigikogu on tegutsenud hindele 3-. Mõlemil on õigus. Kohe seletan, miks.
Valitsuse tegevus on olnud suunatud väljapoole Eestit, ikka selleks, et tagada Eesti iseseisvus. Ollakse seisukohal, et kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse on vajalik esmajärjekorras ja selleks on vaja anda maksimum teavet Eestist väljaspoole.Valitsus on töötanud pingeliselt hommikust õhtuni selle nimel, et Eesti imagot kujundada välismaal. Et need näitajad, mis Eestist välja lähevad, oleksid positiivsed. See on korda läinud, selles ei ole mingisugust kahtlust.
Samal ajal on valitsus unustanud, et see, kelle arvel seda tehakse – Eesti rahvas, Eesti ühiskond, on väsinud. Rahva kannatus on nagu kummipael – venib ja venib. Ta venis suurepäraselt sel perioodil, kui rahvas ütles, et on iseseisvuse nimel nõus sööma kartulikoori. See aeg on ammu ümber. Rahva kannatus on nii läbi, et kummipael pole üksnes välja veninud, vaid on katkemise äärel. Rahvast huvitab väga vähe, mis toimub väljaspool Eestit ja väljaspool tema kodu; teda huvitab, mis on siin ja praegu: kas tal on võimalik rahulikult vaadata homsesse päeva, kas ta saab oma tänased vajadused rahuldatud või mitte? Valitsus, arvates, et teeb nii palju tööd, ei pea vajalikuks rahvale olukorda selgitada, ja rahvas ei saa aru, mis toimub. Mida kauem see olukord kestab, seda rohkem on rahva kannatus katkemise äärel. Sellepärast leian, et nii valitsus kui Riigikogu oleks pidanud palju rohkem tegema rahva vajaduste rahuldamiseks.
Erakondade asi peaks olema Eesti tulevik, Eesti ühiskonna ja rahva heaolu. Sageli on erakonnastumisel aga need eesmärgid unustatud ja kaitstakse enda erakonna teatud klanni huve. Omavahel ei leita ühist keelt, sest ei ole ühist diskussiooni. See on suur viga.”

Traditsiooniline küsimus: on teil eeskujusid poliitikas?
“Thatcher on olnud suur eeskuju, aga tundub, et Thatcher ja thatcherism on teinud samu vigu, mida nüüd Laar on teinud. Ja ega olegi midagi öelda: Laar on Thatcheri õpilane. Thatcher on olnud üks kõige jõulisemaid naispoliitikuid maailma riikide ajaloos. Aga... Kui püüdsin Thatcherit saada Eestisse esinema 1995.–1996. aastal, siis ütles mulle tema nõunik: ”Ega te ometi arva, proua, et Thatcher käib mööda maailma inimestega kohtumas heategevuse korras, ilma vastava tasuta?” Mina, rumaluke, arvasin küll, et ta tuleb väikest innukat riiki meelsasti aitama lihtsalt missioonitundest. See tõik on mind pannud mõtlema, kas kõik see, mis hiilgab, ikka on kuld.
Ajapikku olen kogunud väga palju huvitavaid mõtteid paljudelt poliitikutelt. Kasuks on olnud liikumine rahvusvahelistes poliitilistes ringkondades, selleks et teada saada, missugused eesmärgid ja taotlused kellelgi on. Aga eeskuju, kelle kohta ütleksin, et tema on mu iidol, tema järele tahaksin minna, mul ei ole.”

Viitasite eespool oma vanusele. Kas ei ole olnud tahtmist jätta aktiivne avalik elu kus see ja teine, olla suvilas, näpud mullas, jalad vees, või teha, mis süda lustib?
“Arvatavasti vaatan meie poliitilisele maastikule ja ühiskonnaelule tervikuna märkimisväärselt kriitilisema pilguga kui hulk mu kolleege. Olen tähele pannud, et mida noorem on minu poliitiline kolleeg, seda rohkem mõtleb ta, missuguseks enda tulevik kujundada ja kuidas elus läbi lüüa, aga mitte selle peale, mis Eesti arengule kasulik on.
Minul läbilöömise muret ei ole, elu on põhiliselt elatud. Küll aga hakkab mind üha rohkem tüütama meil leviv komme end iga hinna eest, vahendeid valimata maksma panna iseenda või oma grupi tahtmiste läbi surumiseks. Kui niisugune grupp haarab enda alla terve erakonna, siis on asi pahasti, sest esikohale kerkivad erakonna, mitte ühiskonna huvid.
Aktiivsest avalikust elust loobumiseks olen esimese sammu teinud. Keeldusin 1999. aastal kandideerimast Tallinna volikokku. Seal oldud kolm aastat jätsid mõru maitse, sest oleksin kolleegidelt oodanud suuremat löögirusikat selle läbiviimiseks, et Keskturu erastamine ei oleks läinud nii, nagu läks. Pärast seda leidsin, et aitab peaga vastu seina jooksmisest.
Ma ei arva, et tahaksin ainult oleskleda, jalad vees või näpud mullas. Olen liialt ühiskondlik inimene, et aktiivsest elust täiesti kõrvale jääda. Kodanikualgatus ja kodanikuühiskond vajavad Eestis jõudu ja tegusid. Mulle on tehtud huvitavaid ettepanekuid osaleda neis ettevõtmistes. Kui tõmbun kõrvale, siis poliitikast, mitte aga ühiskondlikust elust.”

© Linda Järve. Ilmunud lühendatult ajakirjas Elukiri nr 11, 2001.

19.9.17

Karl saatis tervitusi

Ilmselt armastab Karl ristsõnu lahendada. Nimelt tunnustavad paljud meie ristsõnad Rumeenia ainsa linnana Iași't. Igatahes on Karl pikemaks peatumiseks valinud just selle, Rumeenia esimese ülikooli asutamisega kuulsaks saanud linna lähimaad. Pruti jõe kallastel kvaakuvad konnad on selles arvatavasti kõige rohkem süüdi.

Kindlasti on Looduskalendri must-toonekurgede kaamera jälgijad juba aru saanud, et Karl on nende kureperede isa, mida nüüd juba paar suve vaadatud on. Tänavu kasvatas ta koos Katiga lennuvõimeliseks kolm tütart. Kus Kati ja tütred praegu viibivad, pole teada – arvatavasti on ka nemad õnnelikul teekonnal lõunamaale.

Aga Karl on seal Iași kandis juba mitu nädalat ja mitmendat sügist oma pika lennuretke vahepeal jõudu kogumas. Sealsetele linnuvaatlejatele näikse ta olevat hea tuttav. Tema „seljakotist“ ilmuvad ju rännuandmed nii rändevaatluskaartidele internetis kui ka must-toonekurgede hinge- ja eraelust huvitunute arvutiekraanidele. Oma rõngastusnumbrit näitab ta ka meelsasti. Karli on mõni päev tagasi pildistatud ja tema kohta on ilmunud ka kirjutisi. Nendest saab lugeda Looduskalender. ee foorumis (211. lk).

Mulle tegi nende piltide nägemine rõõmu, nagu oleks healt sõbralt tervitusi saanud.

Ja ajal, mil kured on teel soojale maale, on meeldiv ka see, et majaseinad juba praksuvad, nagu ikka kütteperioodi alguses, ja torud on leiged (tänavu nädal aega varem kui eelmisel sügisel).

Foto on laenatud FB leheküljelt SOR Iași, 14. sept 2017.
Related Posts with Thumbnails