22.7.17

Vaatamisi: „Katariina“ („Екатерина“, Vene, 2014)


Eile märkasin, et ETV+-s näidatakse praegu argiõhtuti Vene seriaali „Katariina“ („Екатерина“, 2014), mis võib olla maiuspalaks ajaloo- ja kostüümidraamade huvilistele.

See on film Katariina II-st ehk, nagu teda rohkemgi tuntakse, Katariina Suurest (1729—1796), alates tema saabumisest Venemaale 1745. a, mil ta oli alles Anhalt-Zerbsti printsess Sophie Friederike Auguste, kes pidi abielluma Vene troonipärija, kohtlase Peeter III-ga. Katariina nime sai ta õigeusku astudes Venemaa keisrinnalt Jelizavetalt. Katariina II valitses Venemaad 34 aastat.

Katariinat mängib Marina Aleksandrova (pildil ülal), kellele on ette heidetud, et ta välimuselt ei ole keisrinna sarnane. Esimesed kaks osa ära vaadanuna võin öelda, et noorukese printsessina on ta päris meeldiv, suutes välja mängida nii neiu ootusi kui ka pettumusi.

Lisaks kaunitele naistele on filmis palju meeste salasepitsusi, õukonnaintriige ja armuseiklusi, mille vastavuses ajalootõele maksab mõnikord kahelda, aga mis põnevust lisavad.

Keisrinna Jelizavetat (1709—1762), kes unistab troonipärija ilmaletoomisest, aga seda ei saa ning selle asemel igasuguseid asendusplaane mõlgutab, mängib praegusaja Venemaa üks tuntumaid näitlejannasid, kes ennast ise eestlannaks peab. Julia Aug (pildil kõrval)  on sündinud Peterburis, elanud lapsena Narvas ja õppinud sealses keskkoolis, saanud vanaemalt selgeks eesti keele, mis küll on veidi rooste läinud, aga mille taastamist ta peab kegesti võimalikuks. Keisrinna Jelizavetat mängib ta hästi ja on selle rollitäitmise eest saanud palju tunnustust nii preemiate kui ka kiidusõnade näol.

Praegu on veel mõni päev võimalik kaht esimest osa järelvaadata, esmaspäeva õhtul on ETV+-s kolmas osa. Seriaali esimesel hooajal oli 10 osa, teisel olevat 12. ETV+-s on film vene keeles, võimalik, et internetis leidub mujal ka ingliskeelsete subtiitritega.

Mina igatahes jätkan vaatamist põnevusega.

Pildid: filmiposter ja -kaader.

17.7.17

Kõige ilusam taevas?


Kus on kõige ilusam taevas?

Tavavastus kõlab: kodumaa taevas. Aga kui see välja jätta?

Loen sageli ühe hispaanlanna blogi. Viimati kirjutas ta inglise kunstniku John Constable'i (1776—1837) maalidest. Kiitis nende taevast kui kõige kaunimat ja omapärasemat, mida ta teab ja mis talle hinge läheb. Nii pilvi ja tormiaimust kui ka taevasina.

Constable'i maalide taevast on teisedki kiitnud. Väidetavalt sõidetakse tema maalide taeva otsingul spetsiaalselt Inglismaale. Et näha neid pilvi. Ja see jääb igaveseks meelde.

Panen siia ühe Constable'i 1821. aasta taevahetke. Ning tema Salisbury katedraali vaate 1831. aastast. Ta oli usin taevamaalija, katsetas ikka ja jälle, kuidas tõepärasem ja mõjuvam välja tuleb.

Vihmapilvede all kasvanuna ei otsinud ma mõned aastad tagasi Inglismaal reisides mitte pilvi, vaid rohelist värvi.

Aga hispaanlanna mõtiskluse teeb minu jaoks huvitavaks see, et minu meelest on kauneim taevas hoopistükkis Hispaanias, servapidi ka Portugalis. Mida lähemal sellele, kui maa äär kohtub ookeaniga, seda ilusam. Nii eriliselt kõrge, läbipaistev, kergete pilvede lennuga. Neil puhkudel, kui olen Pürenee poolsaarele sattunud – kahjuks ei ole seda olnud kuigi palju – kasutan iga võimalust selle taeva nautimiseks.

Eks sõltub ju palju sellest, kas taevavaataja otsib laotusest rahu või äikeseaimust. Iga hetk on isemoodi, mõni hetk jääb meelde. Aga kus on sinu kõige kaunim taevas?

15.7.17

Blogirännud – 8: kui ajakirjandus on mannetu

Elupõlise ajakirjanikuna, kes nüüdseks on aktiivsest tegevusest küll üsna eemale jäänud, on mul ühtaegu ebameeldiv ja meeldiv tunne, kui näen, et mõni blogija ajakirjandusest mäekõrguselt üle on nii teemasid tõstatades kui ka neid käsitledes. Ebameeldiv sellepärast, et ajakirjandus jälle kord mannetu on. Meeldiv sellepärast, et uuesti veendun, kui asjalikke ja teraseid inimesi maailmas leidub.

Mõni päev tagasi nägin, et Eesti Ekspress (või on see Delfi) on taas välja pannud  2012. aasta loo hooldehaiglas kannatavast tuntud filmimehest. Lugu kogub klikke ja on päeva loetavamaid makstud lugusid. Leht teenib selle pealt häbenemata. Kui lugejad vana väljapanekut kritiseerisid, ilmus pealkirja märge, et tegu on arhiivilooga. Iseenesest poleks selles ju midagi paha, kui lugu ei  kisuks lahti leinajate vanu haavu, sest mees on juba neli aastat surnud, ja annaks uusi teadmisi, näiteks ülevaate sellest, kas nonde aastate vältel midagi muutunud on, olgu paremuse või halvemuse poole. Aga seda ei ole.

Samal ajal on Tavainimese blogis selle teema süvakäsitlus – sellest, kuidas on lood praegu. Tavainimene on üldse täpse ja konkreetse mõtlemisega, probleeme märkav ja kajastav, aga see tekst on eriliselt tugev. Soovitan lugeda. Valus hakkab...

Elust ja inimestest kirjutavad mu meelest alati huvitavalt ja piltlikult (kuid Tavainimesest erinevalt) Ritsik, Tilda ja tarakanid, Vaalade kalmistu, veel mitmed teised, kellest kirjutan ehk edaspidi, sest mul on tahtmine taas ellu äratada oma blogirändude rubriik, mis täpselt aasta tagasi tukkuma jäi.

6.7.17

31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist

Sel nädalal näitab ETV 31. Pärnu filmifestivali peateemat „Elamise kunst" käsitlevaid filme. Neid on kuus ja televaatajad saavad parima valida Eesti rahva auhinnale. Mark Soosaare sõnul näidatakse, kuidas oma saatusest tugevamad inimesed on oma elust ning tööst kujundanud kunstiteosed. Kiita tuleb võimalust nii eel- kui ka järelvaadata endale sobival ajal. Olen oma muljed (kaldkirjas) pannud kirja enam-vähem kohe pärast vaatamist.

1. „Hiina van Goghid“ („China's van Goghs“, Hiina/Hollandi 2015).

Pressiteatest: Zhao Xiaoyong on pärit kaugest Hiina kolkakülast, aga oma elu üles ehitanud linnas, kus ta koos abikaasa ning sõpradega on  kuulsa hollandlase maalidest 90 000 koopiat valmistanud, mis Euroopas turistidele kaubaks läinud. Kui mees lõpuks Amsterdami jõuab ning seal Van Goghi originaalidega kohtub, siis tabab teda üsna kopsakas üllatus. Otsus alustada omaenda kunstnikuelu küpseb kähku.

Kaasahaarav, intensiivne ja meeldejääv film. Mulle meeldib värvikirevus ja seda oli küllaga, nagu ka paeluvaid vaateid nii Hiinast kui Hollandist. Päris kurb oli näha hetke, mil 20 aastat Van Goghi maale kopeerinud kunstnik avastas, et tegelikult on ta kogu aeg kasutanud valesid värvitoone, sest ta on maalinud fotode järgi, originaal on aga hoopis teistsugune. Peategelasest hakkas kahju ka siis, kui selgus, et tema mahukas töö on toonud talle ainult napi sissetuleku, samas on tema „partner“ Hollandis müünud neid koopiaid umbes kümme korda kallimalt. Ka lootis peategelane, et tema koopiaid on ostnud mingi suurem kunstigalerii, aga Amsterdamis  selgus, et tegu on suveniiriputkaga.

Ehmatavalt mõjus arusaam koopiate tegemise massilisusest. Ei ole ju Van Gogh ainus, keda nii suures mahus kopeeritakse. Sellest matkimisest on saanud omamoodi tööstus. Mõtlesin filmi vaadates, kui paljud neist hiina turistidest, kes maailma kunstimuuseume täidavad ja pidevalt väljapanekuid filmivad, võivad sisuliselt olla selle tööstusharu – matkimiskunsti – osalised. Ja kui paljud neist võivad olla enda poolt kopeeritava kunstniku originaalide nägemiseks kogunud aastaid reisiraha, et siis kohale jõudes avastada, et nende tööd on aidanud tellijatel rikastuda ja et neid sõna otseses mõttes nööritakse. Ning samasugune kopeerimine käib paljudes muudes eluvaldkondades, näiteks mood, arhitektuur jt.

Mitmesuguseid mõtteid tekkis hiinlaste filmi vaadates nii palju, et kõigi siia kirjapanemine nõuaks juba eraldi blogipostitust.


2. „Vallaslaps“ („Horugen“, Rootsi 2016)

Sünge joonisfilm on selle autori kunstnik Knutte Westeri vanaemast Hervorist, kes tuli 1909. a ilmale vallaslapsena. Tollases Rootsis oldi vallaslaste suhtes halastamatud. Hervori ema kihutati rasedana kodust minema kui hoor, ka tema sohilapse käekäik oli kurb. Masendav pildikeel annab väikese tüdruku eluraskused rõhuvalt edasi.

Väidetavalt on kunstnik teinud filmi jaoks ligi 800 joonistust, millest on ka kunstimuuseumides näitusi olnud. Mulle aga pakkusid enamat huvi vanad dokumentaalkaadrid rootslaste elust. Tegemist on sedatüüpi filmiga, mille teema on autorit vaevanud kaua-kaua ja filmitegemine on aidanud sellest painest vabaneda.


3. „Amazona“ („Amazona“, Kolumbia 2016).

Pressiteatest: Pärast vanema tütre traagilist surma jättis filmi autori Clare Weiskopfi ema maha oma ülejäänud pereliikmed ja kadus Amazonase ülemjooksule. Kolmkümmend aastat hiljem otsib Clare ema Kolumbia vihmametsadest üles.

Millegipärast mõjus selle treiler mulle seekordse televaatajate hääletuse filmidest kõige kutsuvamana, seepärast vaatasin eelvaatamisest. Oli küll huvitav, kuid mõneti veniv. 


Ema Vali elukreedot, mis asetab ta enda ettepoole oma väikestest lastest, ma õigeks ei pea. Kohati on Val väga egoistlik, kuid arvab, et tal on selleks õigustus: tema elu on tema elu. Ta on looduskatastroofi tõttu kaotanud vanima tütre, ilmselt pole kuigi palju sidemeid vanuselt järgmisega, kolmas tütar, filmi autor püüab ema mõista, sest on ka ise emaks saamas ja tahab olla teistsugune – luua oma lapsele stabiilse kodu. Ja veel on Valil poeg, kelle elu täiesti untsu minemas. Igavene probleem, kas vabaduse valik teeb õnnelikuks.

4. „Spandex Sapiens“ („Spandex Sapiens“, Soome 2015).

Pressiteatest: Kanadas üles kasvanud ja nüüd Soomes elav mees vaatab ennast kõrvalt ning püüab oma ainsast elust kujundada kunstiteost, kus peale tema on tegelasteks ka partnerid areenilt. Intiimseks läheb film siis, kui 40-aastane „maadluskunstnik“ ning rockstaar Michael kiindub naismaadlejasse Jessicasse.

Selle filmi eeltutvustuse põhjal arvasin, et jätan selle päris kindlasti vaatamata. Mõtlesin siiski ümber ja otsustasin vaadata algust, mis aga mind ootamatult köitis ja lõpuni vaatama meelitas. Michael Majalahti on otsustanud mitte olla  "kõike seediv hall sült" ja temast on saanud kuulus Starbuck, profimaadleja, rokkar ja kunstnik, kes esineb sageli filmides. Maadlejana on ta populaarne ka Jaapanis. Oma alal osav showmees. 

Film on tänu sellele mitmekülgsele karakterile hästi dünaamiline ja hoogne, kohati on kadumas piir dokfilmi ja mängufilmi vahel, siis jälle pöördutakse tagasi elulookirjelduse poole. Huvitav on transvestiiditeema. eriti selle seos samuti tugeva profimaadleja Jessica Love'iga, aga ka maadlejate tõsimeelsed arutlused naistest, nais- ja pereküsimuse lahendamine üldse.

Pärast filmi uurisin Wikipediast Michael Majalahti kohta ka rohkemat. Mõnikord on huvitav oma harjumuspärasest filmivaatamise maailmast välja astuda, et näha seda elu, millesse muidu tõenäoliselt ei sattu. Minu jaoks osutus „Spandex Sapiens“ üheks seekordse filmivaliku põnevamaks tükiks.


5. „Kui kastepisar päikeses“ („Like Dew in the Sun“, Šveitsi 2016)

Pressiteatest: Ameerika filmilooja Peter Entelli esivanemad on pärit Ukraina sajanditagusest juudikogukonnast. Nüüd elavad Peteri sugulased kahel pool rindejoont. Hoolimata pidevast raketitulest ja iga päev langevatest kaasmaalastest, on filmilooja lähedastel õnnestunud rahulootust mitte kaotada.

Seda filmi on väga raske kommenteerida. 1952. a Ameerikas sündinud filmimees Peter Entell, kes elab ja töötab Šveitsis, otsib oma juuri. Sada aastat tagasi pidi tema kaheaastane vanaisa koos perega lahkuma Esimese maailmasõja sõjaeelsest Ukrainast. Sinna jäänud sugulaste järglased elavad nüüdki kahel pool rindejoont. Entell otsib neid, mõtiskleb sellest, miks mõned maad on kogu aeg sõdade tallermaad, kuigi inimesed tahavad elada rahus. Palju surma, noored sõjamehed, palju lootusetust ja lootust ühekorraga, südamlikud laulud...

Režissööri intervjuust 2016. a: „I think the land and the people go together. It’s very fertile land located on a plain. Everyone can travel through there. It’s a crossing point. Turmoil I think it’s in our nature. All the data is there to support that anger and violence and killing is there and probably will always be there. I’m not very hopeful that humankind will overcome our aggression. I think we are an aggressive species. I do also believe in goodness. I believe we can also be generous and kind to each other. We have to act to find peace. The need for it is there.“ (Allikas: https://indienyc.com/2016-idfa-interview-peter-entell-director-like-dew-sun/)

6. „Naine ja liustik“ („Woman and the Glacier“, Leedu/Eesti 2016)

Kasutasin taas eelvaatamise võimalust. Filmi „naine“ on leedu glatsioloog Aušra Revutaite, kes elab juba üle 30 aasta üksinduses 3500 meetri kõrgusel Tjan-Šani mäestikus Tujuk-Su liustikujaamas. Nõukogude ajal oli Kasahstanis palju liustikujaamu, nüüd on need enamasti mahajäetud, kuid mõnedes peavad üksikud pühendunud teadlased oma võiks öelda igavest valvet.

Hästi on edasi antud liustiku n-ö hingeelu ja seda, et sealne karmus ja valvelolek on saanud põhiosaks napisõnalise Aušra loomuses. Aktuaalne teema kliima soojenemisest ja liustike sulamisest. Palju loodusvaateid ja -hääli. Lavastaja on püüdnud kujutada looduse majesteetlikkuses tekkivat üksildust. Dokumentaalfilmina on see minu jaoks siiski suhteliselt infotühi, pigem peaksin seda loodusfilmiks. Peategelase kohta oleksin tahtnud rohkem teada saada – peab olema väga vapper või väga elus pettunud, et suuta niisugustes tingimustes töötada ja elada. Kas see on töösse põgenemine või teadmine oma vajalikkusest?

Lihtsalt niisama märgin, et nii „Amazonas“ kui ka selles filmis on olulisel kohal kass. Kui vihmametsade kass vaevles sünnitusvaludes ja osa ta ilmaletulnud poegadest madudele söödeti, siis liustikufilmi kass ja koer on oma perenaise ainsad kaaslased, kusjuures koer kassi lakkamatult kiusab.


Illustratsioonid on kaadrid filmidest.

Kokkuvõtteks (9. juulil): Eesti rahva auhinna sai „Vallaslaps“. 
Mina andsin oma hääle hiinlaste Van Goghi filmile.

Kaks aastat tagasi kirjutasin 29. Pärnu filmifestivali televaatajate hääletuse kooselu-filmidest põhjaliku postituse. Eelmise aasta festivalifilmid ja -teema mind nii palju ei kõnetanud, et oleksin neist kirjutamiseni jõudnud.

30.6.17

Hüvasti, juuni!


Nii palju õisi tol põõsal ma varasematest suvedest ei mäleta. Ja tänu jahedusele õitsesid jaaniroosid sel suve hakul tõesti jaanipäeva paiku, mitte varem. Põõsas sättis end südamekujuliseks, nagu soovinuks oma tundeid näidata. Puhas armastus!

Nii jahedat suve algust on küllap varemgi olnud, aga taas ei mäleta ma, et nõnda pikalt ja pidevalt.

Juuni on mulle aastast armsam kui muud kuud. Võin kujutleda, kui ahnelt ma tollal ammu pärast sündi juunikuu esimesel õhtul terve kuu uusi eluhääli sisse ahmisin.

Terve kuu, aga ma polegi midagi erilist korda saatnud. Või kas peabki alati eriline olema? Kui ennast kellegagi ei võrdle, on hing rahul ja seda erilisust polegi vaja. Kui keegi sind teistega ei võrdle, on hing samuti rahul ja võimalikud solvumised jäävad olemata. Sellist laadi tõdemusi on ikka ja jälle tehtud; mina lugesin neid viimati Tõnn Sarve hästi läbitunnetatud e-raamatust „Kuidas olla“, mis oli mu juunilugemistest üks sisukamaid.

Moblafotod: 26. juuni ja 29. juuni.

24.6.17

Jaaniudumuidujuttu

Juba hulk aega näib mulle, et sel aastal on mu kodukandis pääsukesi palju vähem kui varasematel suvedel. Õigupoolest ei olegi ma neid ei ühe- ega ka mitmekaupa tiirutamas näinudki. Olen arvanud, et selle põhjuseks on lähikonna paneelikate katuste üldine uuendamine – palju pesi on selle käigus lõhutud, pääsukeste vähenemist võis juba eelmisel aastal märgata. Aga võib-olla on põhjuseks suhteliselt jahedad ilmad või putukate vähesus? Võib-olla kõik kokku. Igatahes tunnen ma pääsukestest puudust.

FB-sõbrad arvasid asjast nii ja naa, kuni selleni välja, et hoolimatu inimtegevuse tagajärjel puuduvad lehmad ja kärbsed, seepärast pole ka pääsukesi. Ja poliitikuid kippusid nad ka süüdistama. Noh, lehmi ei ole Mustamäel küll ka varasematel aastatel olnud…  Aga päris huvitav oleks teada, kas blogilugejate kodukandis üle Eesti on pääsukesed endiselt alles?

* * *
Looduskalendrist vaatas jaanihommikul vastu paks udu. Kalakotkas oma kahe titega oli kui udus hulpiva laeva kapten. Panen selle päikesetõusu eelse ilusa ja kuidagi müstilise kaadri siia. Ju oli udukuningaski jaaniööd tähistamas või varjas oma linikutega Koidu ja Hämariku kohtumist.


* * *
Lugesin eile Katrina Helsteini blogist muljet Andrzej Wajda filmi „Järelkujutis“ kohta. Ma ei ole seda filmi näinud ja ilmselt peaksin vaatama. Aga väga tuttavlikuna mõjus mulle Katrina arvamus, mis endisaja ajakirjanike tööd puudutas. Ega ju eriti palju ei teata sellest, et ma aastatel 1994-1999 Õhtulehes töötades mõned aastad linna- ja majandusosakonda juhatasin. Õhtuleht oli tollal teistsugune kui praegu, kirjutas hästi palju linnauudistest ja -probleemidest. Käisin vist küll enamikel Tallinnas tol ajal käsil olevatest suurematest ehitustest, tutvustasin neid juba alates arhitektide ja planeerijate tööst ning nurgakivi panekust. Iganädalastel  linnavalitsuse istungitel või vähemasti nendejärgsetel pressikonverentsidel ja sageli ka volikogu istungitel käies sain palju andmeid kavatsetava kohta. Jne.

Just seepärast tekkis mul Katrinat, keda ma ei tunne, lugedes tunne, nagu ta oleks paljut selle osakonna, kuhu kuulus eri aastatel 5-7 inimest, tööst oma silmaga näinud. Igatahes mõjus tema kirjutatu mulle hea meeldetuletusena (loodetavasti ta ei pahanda, kui teda tsiteerin): „Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga  urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis.“

* * *
Üks võhivõõras inimene tegi mulle täna rõõmu. Ta on üsna eakas, minustki palju vanem, aga varasematel aastatel üritas iga päev meie pika maja ümber ringi või paar jalutada. Nüüd ei olnud ma teda talvest saati näinud, aga keskpäeval astus ta oma tipa-tapa-sammu jälle. Hea oli näha, et inimene on elus.

16.6.17

Batalovist


Eile teispoolsusse lahkunud Aleksei Batalov oli mu ema lemmiknäitleja. Mulle meeldis ta ka, oli aval ja siiras, elutruu ja usutav, mängis huvitavaid inimesi. Pälvis oma rollide eest kõikvõimalikke autasusid. Ja need silmad...

Sündinud 20. novembril 1928, hakkas Batalov näitlema sõja-aastatel. 1950. a lõpetas õpingud Moskva Kunstiteatri stuudios. Üldse osales umbes 80 filmis, paaril korral oli ka ise filmilavastaja. Töötas koos väga tuntud režissööride ja andekate näitlejatega. Siin  nimetan vaid mõnda oma noorusaastate tippfilmi.

Suure kuulsuse tõi Batalovile 1957. a ikooniline „Kured lendavad“ (rež Mihhail Kalatozov) – sõja- ja armastusdraama, milles tema kõrval oli peaosas sellest filmist alates säravaks saanud filmitäht Tatjana Samoilova. See oli film, mis sõna otseses mõttes vallutas maailma nii oma lavastuse ja operaatoritööga kui ka unustamatute osatäitmistega.


1960. a mängis Batalov armunud moskvalast Gurovit Tšehhovi ühe tuntuma novelli ainelises „Daamis koerakesega“ (rež Jossif Heifits). Jaltas suvitades kohtus igavlev Gurov provintsikaunitar Anna Sergejevnaga. Vastastikune armastus kujunes mõlemale ühtaegu nii õnnistuseks kui ka väga kurnavaks eluepisoodiks. Anna Sergejevnat mängis Ija Savvina. 


Siitpeale saatis Batalovit väga intelligentse näitleja maine, mida tugevdas veelgi tema järgmine filmiroll. Kohe järgmisel aastal tohutut vastukaja põhjustanud „Ühe aasta üheksa päeva“  (rež Mihhail Romm) oli film aatomifüüsikutest ja vallandas palju vaidlusi. Füüsikud olid tollal popid, palju vaieldi füüsikute ja lüürikute nn vastasseisu üle – muidugi kujunes siis filmgi tõeliseks kassahitiks, kus Batalov oli füüsik Dmitri Gussevi osas ja tema partneriks oli Innokenti Smoktunovski. Peategelaste kolmikusse kuulus ka Tatjana Lavrova.


Enamik selle blogi lugejatest aga teab Batalovit kindlasti Gošana filmis „Moskva pisaraid ei usu“ (1980, rež Vladimir Menšov).


Vähem teatakse seda, et Aleksei Batalovi omapärast häält võib kuulda paljudes vahvates multifilmides: näiteks on ta Jutustaja legendaarses multikas „Siil udus“ (1975).



Avapilt on nõukogude filmikunsti propagandabüroo postkaart 1961. aastast (minu lapsepõlvekogust); ülejäänud pildid on kaadrid filmidest ja filmiplakatid (internetist).

11.6.17

Lihtsalt elu – see vapper kiindumus

Loen praegu Aleksei ja Marcus Turovski raamatut „Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades“ ja naudin selles sisalduvaid kirjeldusi ja iseloomustusi loomade arukusest, mille tõttu neid on eri kultuurides hakatud pidama pühaks. Kuidas teisiti kui arukas öelda oma riigi ehitanud sipelgate kohta või läbimõeldud sõjapidamist harrastavate ahvide kohta. Hea raamat on!

Siiski köitis mind täna loetust rohkem südamlik ja liigutav vaade Looduskalender.ee must-toonekurekaamerast, millele sattusin siis, kui Karula kandis tugev vihm ja vägev kõu oli. Kureisa varjas vihmavarjuna oma kolme last. Vihma, hetketi isegi rahet muudkui ladises. Aeg-ajalt sähvatas kaadris piksevalgus ja kostis kõva kõmin –  kurepojad võisid hirmu täis olla. Aga nad olid kaitstud.

Foto: Looduskalender.ee, 11.juuni kl 15.31.

8.6.17

Vingupostitus: Kotad katki


Võtan noorematest blogijatest eeskuju ja kirjutan ka ajaviiteks ühe vingupostituse. See žanr ongi siin blogis seni haruldane olnud, aga täna on põhjust.

Mu head truud mustad kingad, millega ma oma käikudel ja kepikõnnil olen käinud, ütlesid üles. Täna poeteel hakkas üks neist laulma laulu plirts-plärts, käes on... ja sõna otseses mõttes imas kontsast vett sisse, nii et koju jõudes oli sokikand täitsa märg.

Tegelikult võis midagi niisugust juba aimata, sest varakevadel oli selle kontsa sisse torganud asfaldilt ära pühkimata jäänud graniitkillustiku terav kivikild. Kui selle eemaldasin, oli kontsas pragu. Kui need kingad seni olid mind halva ilmaga teeninud, siis katkisena sai nendega kenamate ilmadega veel hästi käia. Täna oli õues märg ja eks see pragu siis nüüd tegelust alustaski, ise rõõmsalt laienedes. Veepumpamine lagundas kontsa nii ära, et parandada ei saa.

Kahju, väga head itaalia kingad olid. Tänu väärt, sest pidasid kaua vastu ja olid jalale igati mõnusad. Nüüd tuleb mõnel kuivemal lähipäeval nendega veel üks teekond ette võtta - poest uusi kingi ostma minna, muidu ei tule kepikõnnist ega rännakutest midagi välja.

Hea vähemalt, et linnavalitsuselt on pensionäri sünnipäevatoetuse raha veel tulemata. See aitab otsa otsaga kokku saada, sest muidu kipub nii olema, nagu vanasõna ütleb: "Küll saab egas kuus raha, aga ikka-p saa nii pailu mette, et otsad vaheliti saaks."

Pilt ei ole illustreeriv, vaid tegelik :)

7.6.17

„Paradžanov“ ((Ukraina/Prantsuse/Gruusia/Armeenia 2013)


„Paradžanov“ on ETV järelvaatamises nähtaval hetkeseisuga veel kolm päeva.

Meie televisioon on filmile teinud karuteene, näidates seda millegipärast dokumentaalfilmide rubriigis. Tegelikult on see mängufilm ehk kunstiline eluloofilm, millega Ukraina 2014. a soovis kandideerida Oscarile, kuid ei pääsenud nominentide hulka. Siiski on film põnev ja hea.

Kavatsesin seda vaadata ja lisada mõned read oma eelmisele blogipostitusele Paradžanovi enda filmi „Sajat-Nova“ kohta. Aga mõtteid tekkis nii palju, et sündis eraldi postitus.

Eestlastele teeb Paradžanovi eluloofilmi huvitavaks ka tõik, et tema naist Svetlanat mängib selles vene näitlejanna Julia Peresild, kelle juured ulatuvad vanaisa kaudu Eestisse.

Paradžanovi osas on selle filmi lavastaja Serge Avedikian ise. Ta alustab filmi sellega, kuidas Paradžanov loob Ukraina üht tuntumat linateost „Unustatud esivanemate varjud“ ja saab selle eest süüdistuse kui kodanlik natsionalist, kuigi alati rõhutab, et ta ei ole mingi dissident, vaid tema ainus soov on teha ilust tulvil filme. Ta pageb filmi tegema Armeeniasse, kus sünnib „Sajat-Nova“.

Kuid süüdistused natsionalismis ja ebasoovitavas seksuaalses orientatsioonis viivad Paradžanovi Ukrainas range režiimiga kolooniasse, mis Avedikiani filmis on kalk ja rõhuv katsumuste paik. Ometigi ei ole filmilinal kõiki mõnitusi, mis Paradžanovile vangina osaks said. Vabanedes oli ta üsna murdunud mees, kes ütles enda kohta, et on kümme aastat olnud laip, mis pealegi põeb diabeeti.

Ta lubati Thbilisisse, elama oma vanematest jäänud lagunenud majja. Aga maailma filmimehed ei olnud teda unustanud. Talle tuli külla Marcello Mastroianni. Need stseenid, kus Paradžanov kohtub Mastroianniga, on Avedikiani filmis minu arvates parimad – neis on kõike alates kurbusest ja lõpetades sarkasmiga, lisaks ka Paradžanovile endale omane filmikeel.

Kui Paradžanov esines oma filmide esimesel retrospektiivil Pariisis Pompidou keskuses, ütles ta: „Ma pole keegi. Elan lagunenud katusega majas vihmavarju all, aga ma olen õnnelik, sest see meenutab mulle Fellini ja Tarkovski filme“. Saalitäis kuulsaid filmitegijaid oli vapustatud ja võttis omaks Paradžanovi tõe: „Mida vähem sõnu, seda rohkem ilu ja plastikat.“

Vaata ka: „Granaatõuna värv“ („Sajath-Nova“, Vene/Armeenia 1968)

Siinsed pildid on kaadrid filmist „Paradžanov".

5.6.17

„Granaatõuna värv“ („Sajath-Nova“, Vene/Armeenia 1968)


Vaatasin ETV2 järelvaatamisest Vene/Armeenia 1968. aasta filmi „Granaatõuna värv“ ehk „Sajath-Nova“ ja sain väga omapärase elamuse.

Muidugi ma olin varem kuulnud Sergei Paradžanovist (1924-1990), kuid mu teadmised temast ja ta filmidest olid pealiskaudsed. „Sajath-Nova“ puhul aga üllatusin, sest minu mäletamist mööda ei tohtinud tolleaegses NLiidus midagi isegi ligilähedaselt selle filmi taolist luua.

Nii sügavalt on see täidetud vaimsusega, mida võib ka usufanaatiliseks pidada. Selles on tugevat rahvuslust. Kogu teemakäsitus ja pildikeel mõjuvad ülimal määral transtsendentaalselt.

Pildikeel ja tegelased meenutavad muuseas väga Gruusia kuulsaima naivisti Niko Pirosmani pilte, samas olevat need lähisuguluses Armeenia ikoonidel kujutatuga. Sergei Paradžanov sündiski Gruusias armeenlaste peres, aga tegi filme põhiliselt Ukrainas. Teda peetakse 20. sajandi filmikunsti suurkujuks, kelle teosed mõjusid poeesiana ja oma ajast ees olevatena. Väidetavalt oli ta looming suureks mõjutajaks niihästi Andrei Tarkovskile kui ka Pier Paolo Pasolinile, Michelangelo Antonionile ja Jean Luc-Godardile.

Sajath-Nova oli 18. sajandi Armeenia rändlaulik. Eestis teatakse tema kohta vähe.

ETV2 filmiklassika rubriigi tutvustuses öeldakse: „Nõukogude Liidu tsensuuri nõudmisel pidi Paradžanov pärast filmi valmimist selle ümber monteerima ja asendama pealkirja „Sajath-Nova“. Üleliidulise kinolevi jaoks monteeris teose taas ümber Sergei Jutkevitš ja see tuli 143 koopial ekraanidele 1973. aastal, mil seda vaatas üle miljoni inimesi. Seejärel Paradžanov arreteeriti ja tal tuli pikki aastaid veeta vanglates, enne kui ta prantsuse kirjanik Louis Aragoni eestkostel sealt vabanes.“ 


Nüüd on mul veel vaja ETV järelvaatamisest vaadata Ukraina/Prantsuse/Gruusia/Armeenia filmi "Paradžanov" (2013). Võimalik, et pärast seda lisan siia veel mõned read.

Vene keelt valdajatele soovitan lugemiseks põhjalikku Paradžanovi elukäiku ja loometeed tutvustavat artiklit Wikipediast.
Vaata ka: https://parajanov.com/sayatnova/

Vaata ka selle blogi postitust:  "Paradžanov" (film, 2013)
Siinsed pildid on kaadrid filmist „Sajath-Nova“.

1.6.17

Uus kuu, uus eluaasta

Ärkasin hommikul enne kukke ja koitu. Akna taga laulis keegi mulle sünnipäevatervituseks nii armsalt oma veni-vici-vidiiti, külma ka ei kartnud. Laulumeistrit ei näinud, aga ehk ta küll kohati suisa ööbikuhäält tegi, oli vist ikka tegu laulurästaga.

Ajalooannaalidesse tuleks kirja panna, et nii jahedat sünnipäeva ma ei mäletagi. Kõige soojemalgi hetkel vaid +8 kraadi, kõva tuule ja vihmaga. Aga et mul mingeid plaane polnud, siis see mind ei seganud. Lastekaitsepäeva tähistajatel oli vist sellise vilu ilmaga oma ürituste korraldamine päris raske.

Mõned vahvad kaardid ja kirjad sain. Kõige kaugema maa tagant olid need kõpsti esimesena kohal. Tunnistan ausalt, et FBst olen ma oma sünnipäeva juba ammu maha võtnud - mulle ei meeldi sealsete õnnesoovide justkui kohustuslik konveierlikkus. Aga siiski olin nii mõnelgi meeles, kes ilma FB meeldetuletuseta õnnitlesid kas siis e-kirjatsi või telefoni teel. Aitäh, head kunagised mõtte-, kooli- või reisikaaslased!

Kirjastusest küsisin, kuidas edeneb mu mullu kirjutatud raamatu tegemine. Märtsis küsiti mult, kas olen nõus, kui see enne suve ei ilmu, vaid augusti keskpaigaks valmis tehakse. Nüüd pärisin, kaugel tööjärg on. Vastuseks sain, et raamat on kujundamisel. Seega on lootust, et varsti saan sellelt saladuselt siin blogiski katte ära lükata. 

Nii et uus kuu, uus eluaasta. Vanu võlgu eriti ei ole jäänud, saabki tasapisi edasi minna...

25.5.17

„Ootus“ („L'attesa“, 2015)

Eile õhtul ETV2st nähtud Itaalia/Prantsuse film „Ootus“ („L'attesa“, 2015), mida saab veel mõne päeva ka veebist järelvaadata, oli minu jaoks viimase aja lummavamaid filme. Sõnaaher, aga väga hea muusika ja just täpselt mulle sobiva pildikeelega. Jäi meelde, ja vist kauemaks.

Näib uskumatuna, et tegu on noore lavastaja Piero Messina esimese täispika mängufilmiga: nii läbitunnetatud on kõik – vaikus, üksindus, ootus, soovimatus, lein, kurbus, kaunid rõõmuhetked, usuline alatoon, sümboolsus ja lootusetus, ütlematajäämised, teadmatus...

Peaosas oma filmirollides enamasti varjunditerohkelt tundlik Juliette Binoche, kellele Messina viis aastat kirjutatud käsikiri oli kohe nii meeldinud, et ta Anna  nõudliku osa kõhklusteta vastu võttis. Koos Annaga ootab tema poega noor neiu Jeanne, keda mängiva Lou De Laâge' jaoks oli see esimesi filmirolle. Nad on omavahel heas kooskõlas.

Muusikat on filmis nii Cohenilt, meie Pärdilt kui ka Messinalt endalt.

Sirbist leidsin päris huvitava intervjuu mullu Eestis käinud Piero Messinaga: http://sirp.ee/s1-artiklid/film/vabadus-olla-vaba/

21.5.17

Umberto Eco „Olematu number“


Umberto Eco
„Olematu number“

Itaalia keelest tõlkinud Eva Kolli.
Kirjastus Varrak, 2017.

Maailm on täis vandenõuteooriate uskujaid. Umberto Eco õhukesepoolne romaan „Olematu number“ („Numero Zero“, 2015, mille tõlge eesti keeles võinuks ehk  tekstiloogikast, mitte kunagi ilmuvast ajalehest „Homme“ lähtudes olla „nullnumber“ või „proovinumber“) näitab ühtaegu vandenõuteooriate loomise mehhanisme kui ka toob esile mõned levinumad vandenõuteooriad. See on päris irriteeriv lugemine.

Eco käsitleb selles raamatus, mille tegevus toimub 1992. aasta 6. aprillist 11. juunini, oma kaasaja Itaalia olukorda, aga ei lähe vandenõuteooriaid valgustades mööda ka näiteks duce surma asjaoludest. Kellele Mussolini elukäik huvi pakub, sellele võib romaanist päris suure osa võttev surmalugu pinget pakkuda, seda enam, et üks ajakirjanikust vandenõuteoreetik ka ise surnuna leitakse.

Ühiskonna toimimise teed on mitmekesised. Eco seletab napisõnaliselt, kuid üsna huvitavalt ära mitu ühiskonnas toimivat faktorit, mille hulka kuuluvad ajaloo, poliitika ja majanduse alustalad ning negatiivsed ilmingud. Näiteks korruptsioon ja prostitutsioon.

Ma ei  ole kusagil juhtunud nägema paremat rahapesu selgitust, kui Eco selle kirja on pannud. Nii täpselt ja arusaadavalt, et see oleks lausa pärl kõigis majandusõpikutes.

Et jutt juba õppimise peale läks, siis kujutlen, kui põnev võiks olla näiteks tulevaste ajakirjanike või suhtekorraldajate seminar neist konstruktsioonidest, millega Eco ajalehe tegemist kirjeldab. Ta on suutnud seda teha nii, et see on ühekorraga otsene hoiatus lugejatele selle kohta, kuidas ajakirjandus neid haneks tõmbab, ja täpne õppematerjal meetoditest ja andmekogudest, mille abil ajakirjanikud seda hanekstõmbamist paremini teoks teha saaksid. Kusjuures Eco sõnul „ajakirjanduse roll pole mitte uudiste levitamine, vaid nende kinnimätsimine“ ehk uudiste uputamine suurde infomerre. Üsna terav on Eco iroonia nii võimurite kui ka tõlkijate, kirjanike, kirjastajate, ajakirjanike jms suhtes. Mõni näide:

„Toimetuse juht ei pea ise veel tingimata kirjutada oskama. Kaitseminister ei pruugi ju ka ise osata käsigranaadi splinti eemaldada.“

„Mitte uudised ei tee ajalehte, vaid ajaleht teeb uudised. Ning oskus neli erinevat uudist omavahel õigesti kokku seada tähendab juba esitada lugejale ka viies uudis.“

„... kas see vabandamismaania on alandlikkuse või häbematuse ilming – teed midagi, mida ei tohi teha, siis aga palud vabandust ja pesed niiviisi oma käed puhtaks.“

„Tänapäeval, nagu isegi teate, ei ole tingimata vaja süüdistuse ümberlükkamiseks tõestada, et see on vale – pruugib vaid süüdistaja autoriteeti õõnestada. /---/ Ta pole ehk küll pedofiil, ei ole oma vanaema maha koksanud ega altkäemaksu võtnud, aga kindlasti leidub temagi elus üht-teist valgustkartvat. Ehk siis tekitage tema ellu see valgustkartev...“

„Andmekogu juures on hea veel see, et seda pole vaja isegi näidata, vaid piisab sellest, kui inimesed teavad selle olemasolust ja et see sisaldab, ütleme nii, huvitavat informatsiooni. See ja see mõistab, et sa tead temast nii mõndagi, jääb küll saladuseks, mida just täpselt, aga igaühel on mõni luukere kapis, ning ta langebki lõksu – kohe kui sa temalt midagi palud, muutub ta vastutulelikuks.“


Kriitikud on Ecot süüdistanud, et „Numero Zero“ on liiga konspektiivne, justkui võimalike hüpoteeside kataloog, millega on põimitud tulevikuväljavaateta toimetusse sattunud kahe enesega rahulolematu ajakirjaniku armulugu. Aga samas pakub see kokkusurutus ja teatud kidakeelsus, mis tõepoolest on ootamatu, kui võrrelda seda Eco enese lopsakate ja kopsakate romaanide „Roosi nime“ (1980, e. k 1997) või „Baudolinoga“ (2000. e. k 2003), hästi palju edasi- ja kaasamõtlemise võimalusi.

Eco olevat „Numero Zero“ kirjutamisega alustanud selle sajandi algul ja tahtnud valmis jõuda 2004. aasta paiku. See oli omamoodi järg tema varasematele vandenõuteooriate alastele uurimustele, mis olid tipnenud romaaniga „Foucault' pendel“ (1988, e. k 2014). Siis olevat ta aga leidnud, et „Numero Zero“ sündmused ja tegelased ehk liialt „Foucault' pendli“ omadega sarnanevad, ja jätnud kirjapandu seisma.

Nähtavasti tuli ta mõniteist aastat hiljem järeldusele, et käsikirja teema on siiski nii Itaalias kui ka ühiskonnas laiemalt endiselt aktuaalne, mistõttu ta otsustas mitte jätta selle olematuks romaaniks, vaid valmis teha ning avaldada. Sellest sai tema viimane romaan.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

15.5.17

Sibulaõis ja hommikufilmid


Aknalaual puhkes emadepäevaks üllatus. Sibul hakkas õitsema. Enne ajas üles vägeva varre, saavutus selle peal avanes hommikupäikeses. Ja kodu lähedal lasteaia juures õitses kirss. Meelitas juba mesilinde. Üksikuid võililli oli ka oma kollaste juustega näha. Vaat siis.

Ühes asjas olen eluaastate lisandudes nüüd (veel rohkem) ema moodi läinud. Emale meeldisid omal ajal saksa ja inglise krimkad, need mida Soome telest järjepanu vaadata sai. „Der Alte“, mis vist „Vanaks rebaseks“ oli tõlgitud ja teised. Mina käisin tööl ja mul ei oleks siis ka tahtmise korral olnud võimalik neid vaadata. Õigupoolest siis seda tahtmist polnudki, nüüd aga olen päris suure huviga ja üsna truult hakanud vaatama ETV argihommikusi filmisarju, nii krimkasid kui ka muid – küll mitte hommikul, aga järelvaatamisest mulle sobival ajal. Nii olengi järjest ära vaadanud „Paksu bossi“, „Isa Browni“, „Kolkakomissar Sophie Haasi“, midagi veel ning vaatan praegu Briti draamasarja „Doktor Martin“ kolkaküla perearstist.

Neile kõigile on ühine see, et peategelased on mõnevõrra isepäised ja pentsikud ning see pentsikus teeb need filmid kuidagi soojemateks ja lustakamateks. Esimesena jäin niimoodi pikalt vaatama „Paksu bossi“ ja selle lõppedes oli mul täitsa kahju, kui sain teada, et sümpaatset advokaat Gregor Ehrenbergi kehastanud Dieter Pfaff on siitilmast lahkunud ja uusi osi enam ei tule. Seevastu „Doktor Martinile“ on uued osad tulekul, sest hiljuti anti teada, et Martin Clunesiga filmitakse Cornwallis sarja järjekordset hooaega.

Need maailma ja inimestesse heatahtliku muigega suhtuvad filmid aitavad üsna hästi lõõgastuda ja on sel viisil nii mõnigi kord päris headeks seltsilisteks. Nõudlikumale filmigurmaanile need ehk ei sobi, aga ega sibul ei peagi alati kibe olema...

13.5.17

„The Mountain Shadow“, „Shantarami“ järg


Gregory David Robertsi rohkem kui 900-leheküljeline romaan „The Mountain Shadow“ (2015) on järg „Shantaramile“ (2004), mille lugemine mulle aastaid tagasi tõeliseks elamuseks kujunes. Kirjutasin „Shantaramist“ siin.

Kümme aastat kirjutatud järg niisugust erakordset elamust ei pakkunud. Kui „Shantarami“ puhul oli lausa võimatu mõnda lehekülge vahele jätta ja loetu köitis pidevalt, siis „Mäe vari“ nii paeluv ei olnud.

Neile, kes „Shantarami“ ei ole lugenud, võib „Mäe vari“ isegi väga hea raamatuna näida. Neile, kes on osade tegelaste ja sündmustiku kulgemisega juba „Shantarami“ kaudu kursis, on „Mäe vari“ pinnapealsem, hüplikum, kohati tundub, et mõni sündmuse kirjeldus või filosoofiline arutelu võiks lühem olla.

Sündmustik on endiselt põnev, Bombay kuritegelike gängide kurjus ettearvamatu. Mootorrattad ja politseisireenid. Peategelane nagu järjest õilsamaks muutuv rüütel kõigi, kohati üsna veriste sekelduste keskel. Kaunid, kuid lõpmatult saladuslikud ja salakavalad naised. Tark mees Idriss, kes siiski väidab, et gurusid ei ole olemas. India oma kirevates ilmingutes hädast ja õnnetustest kuni peohiilguse ja õnnistuseni, äärmisest vaesusest tohutu rikkuseni.

Autor on oma viimastel aastatel avalikust elust tagasi tõmbunud ja järjest vähemaks jäänud avalikes esinemistes hakanud rõhutama, et peategelane Lin ehk Shantaram pole siiski päris tema, kuigi paljud elulookäigud kattuvad, vaid osaliselt väljamõeldud tegelane väljamõeldud seltskondades ja olukordades. Kuid tal pole pääsu, sest enamik lugejaid peab mõlemat teost mitte romaaniks, vaid elulooraamatuks.

- - -
Lugemissoovitus: Gregory David Robertsi intervjuu The Sydney Morning Heraldile pärast "The Mountain Shadow" ilmumist, 5. okt 2015 - http://www.smh.com.au/entertainment/books/gregory-david-roberts-final-interview-on-the-shadow-mountain-by-shantaram-author-20151005-gk1o20.html

4.5.17

Kogujad: Proua Tiia utekari

Selle loo peategelasel on homme sünnipäev. Palju õnne! Lugu ise ilmus ajakirjas Elukiri 2006. a oktoobris. Proua Tiia oli mulle silma jäänud ühiselt reisilt. Nüüdseks on tema kogu(d) täienenud, aga lugu ma täiendama ei hakanud. Olgu, nagu oli.

Proua Tiia utekari
Linda Järve

Elukirja Gotlandi reisil oli üks daam väga rõõmus, et sai oma kogu täiendada kenade lambapostkaartidega. Lambad on sel saarel au sees, sestap ka kaardivalik suur.

Tiia Paeväli on Rahvusvahelise Eesti Filatelistide Seltsi Estonia juhatuse sekretär. REFS Estonia jätkab 1931. aastal asutatud filateeliaseltsi vaimsust ja hoiab ülal margikogumise traditsioone. Tiia Paeväli jaoks on margikogumine, millele on lisandunud ka postkaartide ja ümbrike kogumine, olnud peretraditsioon. See oli nii tore, kui ta õhtutundidel sai arutleda nüüdseks siitilmast lahkunud abikaasa Antsuga ühe või teise margiga seotu üle.

Enne kui proua Tiiale Keilasse külla läksin, lappasin taas läbi ühe vana lasteraamatu. Oleme ju põlvkonnast, kellele väga meeldis läti kirjanike Cīruli  ja Imermani 1957. aastal ilmunud raamat „Kuuenda klassi aare“, mis pajatas sellest, kuidas kahe kooli õpilased margikogumises võistlesid, oma kogu täiendasid ja hoidsid. Eeskuju pakkus see, kui hoolikalt nad markidesse suhtusid. Tänu lustakatele tegelastele Peetrile, Anna-Kellale, Indulisele, Maiale, Romanile jt oli seda tore lugeda ja polnud imeks panna, et noil aastatel väga paljud lapsed marke kogusid. Mitte ainult tolle raamatu pärast, aga filateelia oli üldse populaarne ning kogumisõpetusi ilmus ajakirjanduses palju.

Proua Tiia kogujahuvi on pärit siiski hilisemast ajast, aga ometi kooliga seotud. Poeg Jaanus õppis toona Kohtla-Järvel praeguse Järve Gümnaasiumi teises või kolmandas klassis, kui vana filatelist Lembit Pupp soovitas poisikesel hakata marke koguma ja saatis markidevahetuse asjus kirja Saksa DV Sammlerexpressi, kus see kirjasõprade kuulutuste hulgas ilmus. Vastuseid tuli sadu, sest ega kirjutajad teadnud, et tegemist oli koolipoisiga. „Siis hakkasid issi-emme kogumisega tegelema,“ meenutab Tiia Paeväli.

Algul koguti Nõukogude Liidu marke (kogus on peaaegu kõik alates 1961. aastast ilmunud margid), samuti Kuuba, Mongoolia, Saksa jt nn demokraatlike riikide marke. Olemas on vanad, sõjaeelse Eesti margid ja täielik kogu pärast Eesti taasiseseisvumist ilmunud marke.

Tiia Paevälile on eriti armsad jõulumargid, mida tal on kaks suurt albumitäit kõikvõimalikest maadest, suurriikidest pisikesteni välja. Kui õhtud pimedaks ja pikaks kipuvad, siis on nendest tillukestest rõõmsatest värvipiltidest lähtuv  hingerahu eriti märgatav. Jõulumarke on ta kogunud nüüdseks kümme aastat ja umbes sama kaua on talle meeldinud ka lambaid kujutavad margid. Kord ütles üks tuttav, et kui ta juba „lambamarke“ kogub, miks siis mitte lammastega postkaarte. Tõepoolest, miks mitte. Nüüdseks on proua Tiia „lambakarjas“ paarsada kaarti. Reisidelt kaasa toodud, sõpradelt kingiks saadud, teiste kogujatega vahetatud.

Enamasti kogutakse mingeid erilisi marke ja kaarte (näiteks tuletõrjeautosid, karumõmme jne kujutavaid) siis, kui nendega on seotud koguja amet või nimi. Reedame nüüd saladuse: Tiia Paeväli neiupõlvenimi on Utt. Koolis olevat teised lapsed teda selle nime pärast narrinud, aga nalja sai siis, kui ta töötas ühes asutuses Põdra ja Siku nimelistega. Helistajad naersid tihtipeale, et on vist loomaaeda sattunud. Muidugi on tema jaoks tore näha utekesi postkaartidel ja markidel.

Huvi äratab seegi, et ega lammastega marke väga palju pole ja ka kaartidel eelistatakse enamasti kujutada kiisukesi-kutsukesi – ilmselt lähevad need üldised lemmikud müügiks paremini. Aga kogujal on alati põnevam, kui tema kogutavaid objekte pole liiga palju. Siis jaksab nende kohta ka paremini teavet hankida, kogu on enamasti täielikum ja seda on kergem süstematiseerida.

Üks kogumisobjekt on Tiia Paevälil veel. Kui ta hakkas rääkima „tappidest“, ei saanud ma võhikuna alguses midagi aru. Need on Eestis ilminud postkaardid, mis on trükitud Tõravere trükikojas ja mille taga on lisaks trükikoja nimele kirjas ka „Tartu Postkontor TaP-...“ (punktide asemel on kaardi number). „On huvitav, kui suures valikus ja mitmekesiseid kaarte on selline suhteliselt väike trükikoda tootnud,“ ütleb proua Tiia.

Filateelia ja filokartiaga tegelevad Eestis vist enamasti keskealised ja vanemad inimesed. Noortel on rohkem arvutihuvi. Ka proua Tiia lapselapsed on öelnud, et nende klassis ei kogu keegi marke. Nojah, kirjugi saadetakse ju järjest vähem. E-post on paljude jaoks ainus, mida nad tunnustavad. Aga nii tore on vaadata eritemplitega ümbrikuid, samuti mitmesuguste maade ja maakohtade templitega ümbrikuid. Mis saab olla ilusam kui jõulupildiga ja -margiga ümbrik või mõne väikese Eesti maakoha (näit Palamuse, Hiiumaa jt) ühe või teise üritusega seotud postkaart, mark ja eritempliga ümbrik?

Kohalikud haruldused köidavad kollektsionääre alati. Võhikul on margi-, ümbriku- ja postkaardikogudest palju avastada, aga koguja enda jaoks on tegu veelgi põnevama maailmaga, sest tema on enamasti rikkam oma mälestuste ja juurdeuuritu võrra.

Üks raamat tuli mul proua Tiiaga vesteldes veel meelde – Mirabilia sarjas ilmunud Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, kus filatelistide keskel möllavad kired tapmiste ja tagaajamisteni välja. Kas ka selline elupool on talle tuttav? Proua Tiia naerab vastu: „Ma ikkagi ei ole filateelia alal nii tugev spetsialist. Ma olen rohkem amatöör oma lammaste ja jõulumarkidega. Minu kogud on mitte varandust, vaid hingesoojust täis.“


© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 10, 2006. Foto loo juurde tegi Tiit Koha.

1.5.17

Blogija egoismipilveke

Täielik egoist ja kirglik blogija... Mida muud arvata sõnapilve põhjal, mille moodustas üks FB-rakendus sõnadest, mida ma FBs kõige rohkem kasutavat.

Egoismiga tegelikult vist ikka nii pahad lood ei ole. Lihtsalt olen FBsse hästi palju oma blogipostituste linke üles pannud ja alustanud neid sõnadega "minu blogis". Eriti kirglik blogija ma ka pole, ikka kipub lühemaid või pikemaid vahesid sisse tulema ja endiselt pean ennast rohkem ajakirjanikuks kui blogijaks. Aga sõnapilve puhul võib ju igasuguseid huvitavaid järeldusi teha.


Mulle tundus, et blogisse sobib see sõnapilv paremini kui FB seinale. Sestap paningi selle meelelahutuseks või -jahutuseks siia.

"...palju aitäh kõikidele"

27.4.17

Pidu tuleb, pidu tuleb, armas koolimajake!

12. mail tähistab mu esimene ja kõige armsam koolimaja oma 90. sünnipäeva. On pidu ja puha. Täpsemat teavet toimuva kohta saab kooli koduleheküljelt ja FBst.

Sel puhul uurisin blogi ja enda tarbeks internetist ja trükistest kõiksuguseid aastaarve seoses Nõmme koolidega üldse ja selle hoonega eriti.

20. novembril 1897 avati Nõmmel Hallikivi rabas von Glehni rahadega ehitatud hoones alaealiste poiste koloonia ehk Eestimaa põllu- ja käsitööliste alaealiste varjupaik, mida ka alaealiste kurjategijate parandamise asutuseks kutsuti. On arvatud, et just seda võib pidada Nõmmel koolihariduse andmise alguseks.

Kui alaealiste kurjategijate parandamise asutus 1900. a Tallinnasse Magasini tänavale kolis, asus vabanenud ruumidesse algkool. Esimese von Glehni asutatud üldharidusliku kooli aadress oli Männi tn. 2. Glehn palkas sinna ka õpetaja. Esimesed dokumenteeritud andmed Nõmmel eksisteeriva kooli kohta on 1900. a Riias ilmunud aadressraamatust. 1906. a kolis kool Nõmme jaama lähedale Raudtee tänavale, aasta hiljem tegutseti Pärnu maanteel.

Glehni tööliste lapsed said koolis õppida tasuta, mujalt tulnud pidid maksma õppemaksu neli rubla aastas. Muide, kui Glehn oli oma lossi juures kuulsa Palmimaja külastajatele avanud, siis maksis sinna sissepääs 10 kopikat ja see raha läks vaesemate kooliõpilaste toetamiseks.

1908. a läks Glehn õpetajaga tülli ja Glehni kool suleti, kuid avati sama aasta sügisel juba kroonu algkoolina. 1909. a töötas kool täielikult lastevanemate ülalpidamisel. 1912. a kolis see, nn kõrgem kroonu algkool endisesse Glehni vorstivabrikusse (praegu Nõmme muusikakooli hoone). Vahepalana ütlen siin kohe, et kui mina 1953. a Hiiul Tallinna 28. kooli esimesse klassi läksin, olid kaks meie paralleelklassi endiselt selles Nõmme vorstivabriku majas ja seal õppis ka minuga üheealine onutütar.

1917. a nimetati Nõmme aleviks ja kool sai Nõmme alevi 6-klassiliseks algkooliks, mis järgmisel aastal nimetati ümber rahvakooliks. Paar aastat hiljem oli koolis 169 õpilast ja 8 õpetajat.

12. novembril 1926 sai Nõmme linnaks. Alevikooli asemel otsustati järgmise aasta sügisest avada kaks Nõmme linna algkooli, mis mõlemad töötasid aadressil Suur-Pärnu mnt 3a.

Ja nüüd algaski minu esimese koolimaja ajalugu. 1927. a saadi luba Hiiu kooli ehitamiseks. Selleks anti laenu 5,5 miljonit marka 35 aasta peale. Sama aasta augustis pandi koolile nurgakivi. Järgmisel aastal kolisid Nõmme kaks eestikeelset algkooli Hiiu koolimajja (praegune aadress Raudtee 55). Lisaks oli tollal Nõmmel veel üks eesti algkool, vene eraalgkool ja saksa algkool.

1931. a liideti I ja II algkool  Nõmme Linna Hiiu Algkooliks, kust järgmisel aastal lahkusid 7 klassi Kivimäe algkooli ja 1935. a Rahumäe algkooli. 1939. a valmis Nõmme Gümnaasiumi hoone (mis minu keskkooliaastatel oli Tallinna 10. keskkool, praegune aadress Raudtee 73), kuhu läksid vahepeal Hiiu algkooli majas pesitsenud Ühishumanitaargümnaasiumi õpilased. Nii võib öelda, et Hiiu algkooli hoone oli nagu Nõmme kõigi koolide kasvupuu, mis teistesse koolidesse hargnes ja neile aluse andis.

Kui Nõmme Gümnaasium eraldus, muutus 1927. a ehitatud majas tegutsev Nõmme Linna Hiiu Algkool hommikupoolikul töötavaks 6-klassiliseks kooliks, samas hoones oli õhtupoolikul tööstuskeskkool.

1940. a. nimetati kool Tallinna Linna 28. Algkooliks. 1942-1944 oli kooli ruumides Saksa sõjaväehaigla. Sel ajal töötasid kõik Nõmme koolid Rahumäel, kus igale koolile oli eraldatud päevas 2-3 tundi. Hiljem olid tunnid Rahu tänava tenniseväljakute riietusruumides. Tunni pikkus oli 20 minutit. Sellest ajast on üsna põhjalikke meenutusi Nõmme Muuseumi 2004. aasta trükises „Nõmme koolilood“.

Seejärel, kuni 1. septembrini 1951 oli Hiiu koolimajas vene kool, mis kolis Valdeku tänavale ja sai Tallinna 30. keskkooliks. Siis said Hiiu kooli õppurid taas hakata oma koolimajas käima, kooli kutsuti Tallinna 28. mittetäielikuks keskkooliks.

Minu õpiaastatel oli kool algul Tallinna 28. 7-klassiline kool, seejärel asendus sõna -klassiline sõnaga -aastane ja täpselt siis, kui ma seitsmenda klassi lõpetasin, sai koolist kaheksa-aastane kool. Nii juhtuski, et ühtekokku õppisin selles koolihoones 9 aastat (ühe aasta olin vahepeal haige), esimesest kuni kaheksanda klassi lõpuni. Vist peaaegu kõigis selle klassiruumides.

Muidugi teadsin ja tundsin oma koolimaja hästi, iga trepikonarust või kriimustatud uksepiitagi selles. Iga õpetajat.

Õpetajatest peaksin lausa eraldi blogipostituse tegema, sest nad kõik väärivad meenutamist ja siinkohal läheks see pikale. Kooli veebilehelt leitud fotol on minuaegne koolidirektor ja mu klassivenna ema Õnneleid Berg.

Praegu piirdun aga meenutusekilluga, mis mul ja teatrimees Voldemar Pansol on ühine, temal küll palju varasemast ajast. Ta on kirjutanud: „Meie gümnaasiumi saalinurka sigines massiivsest tammetüvest õõnestatud kapp massiivsete lukkude ning hingedega. Seda hüüti Kleini kapiks. (Selle oli Glehn meisterdanud Keila kiriku juures murdunud vanast tammest.“

Seda läikivat tumepunakaspruuni kappi mäletan imehästi. Mu kooliaastatel ei seisnud see enam saalinurgas, vaid oli kooli kantseleis, kuhu mul sageli asja oli, sest olin üsna sageli klassivanemaks valitud ja kantseleist oli siis vaja üht-teist tuua. Ilus kapp oli, hästi omapärane, kuidagi masajas ja vägev. Minuaegsetel koolilastel hästi meeles, aga nüüd juba palju aastaid Glehni pargi Tähetornis, kus seda näevad vaid vähesed.

Mulle on armas ja kodune olnud just praeguse koolimaja vanem osa, see mis nüüd 90-aastaseks saab. Siinsel pildil on selle spordiplatside (talviti liuvälja) poolne külg vahetult enne juurdeehitusega alustamist. Suuremate akendega osas oli all saal ja üleval klassiruumid, teises oli esimesel korrusel kooliteenija korter.

1965. a valminud juurdeehituses olen käinud ainult korra mingil vilistlaste kokkutulekul.

Pärast 28. kooli lõpetamist läksin Tallinna 10. keskkooli, mis rohkem tuntud Nõmme Gümnaasiumina. Juhtus nii, et palju-palju aastaid hiljem sai ka kunagine 28., siis juba Hiiu Põhikool Nõmme Gümnaasiumi osaks, kus õpivad nüüd algklassid.

Fotode allikad: koolihoone pildid on Nõmme Gümnaasiumi koduleheküljelt, Glehni kapp aga siit 
Fotode paremaks vaatamiseks klõpsa pildil.

21.4.17

Aprill teeb nalja ehk Kahtluse vari

9. aprilli varahommikul nägin koduaknast Mustamäe kohal kummuvat valget vikerkaart ehk udukaart, mille üks ots ulatus kuu pannkoogilatakani ja teine kuhugi sinna, kus taevas peatsest päikesetõusust helendama hakanud. Valget vikerkaart, sisuliselt öösel, ei olnud ma varem näinud, aga see oli lummav vaatepilt, mis moblafotole ei tahtnud jääda, sest liiga pime oli.

Aga taevaste nähtustega ei ole aprillikummalisused piirdunud. Maistest oli üllatavaim see, et näoraamat mu siinset blogi mõnda aega ohtlikuks ehk kuritahtlikuks pidas. Kui sinna eelmise postituse linki tahtsin panna, tuli ette tekst, mis teatas, et see võib ohtlik olla. Aga captcha abil sai lingi üles panna. Kui seda klõpsasin, sain punases raamis hoiatuse, et selle lingiga on võimalik probleem. „Me oleme avastanud, et see link ... võib olla ohtlik.“ Ühesõnaga soovituse oma nina sinna mitte toppida.

No mida ohtlikku saab olla postituses autogrammikogujast? Aga lähemal uurimisel tuli välja, et millalgi aprilli alguses on mulle seni teadmata põhjusel ohtlikuks tunnistatud kogu see blogi. Näoraamatus olid ohtlikud lingid, mis viisid kultuurist, kirjandusest, kunstist, lahkunud sõpradest, minu elust jne viivate blogipostituste juurde. Ja seda hoiatust nägid tõenäoliselt kõik need võimalikud blogilugejad ükskõik millises maailma paigas, kes näoraamatu linkide kaudu püüdsid siseneda.

Tõeline „vanaema-terrorist“!

Hakkasin vastu. Kirjutasin näoraamatu turvakeskusele kaks kirja, selgitasin oma seinal ka sõpradele olukorda, sain soovituse pöörduda meie veebikonstaabli poole, sest näoraamat kasutavat oma tugevama õigust ja niikuinii ei vastavat. Guugeldades ilmnes ka, et paljud inimesed on sama probleemiga maadelnud kuude kaupa.  Õiguse taotlemine olevat lootusetu.

Ma ei teagi, mis mõjus, kas mu kirjad turvakeskusele või sekkus veebikonstaabel, kuid seitse tundi (!) pärast nende kirjade saatmist oli probleem lahenenud või lahendatud ja mu blogi jälle kahtlusest prii.

Aga päris eriline tunne on, kui sind (su blogi) asjatult üleilmselt võimalikuks pahalaseks tunnistatakse. Justkui oleksid mingisse teise aega või kohta sattunud, hoopis kellegi teisena...

Imelikest asjadest pajatavat raamatut lugesin aprillis ka. Murakami „Kafka mererannal“ paelus mind oma mõtetega aja ja ruumi suhtelisuse üle. Filosoofiliste mõtlustega ja eripäraste tegelastega.

Aprilliilm on samuti üsna ära pööranud. Nüüd lubatakse, et umbes nädala jooksul sajab iga päev vihma või lörtsi. Nagu sügisel...

Foto: AJ, 18. aprill 2017.

18.4.17

Kogujad: Mati Vihman ja autogrammid

Alustan blogis uue rubriigiga, mille nimeks saab „Kogujad“.

Kogujad on kollektsionäärid. Mõnede arvates kummalised inimesed, kes oma hobisse kiindunud ja sellele pühendunud on. Kogutakse kõikvõimalikke asju. Niisuguseid ka, mille kogumist ei oskagi aimata.

Olen elu jooksul kohtunud paljude kogujatega. Veel rohkematest saanud aimu nii blogidest kui ka kõikvõimalikest ajakirjandusväljaannetest. Mõnest olen ise ajalehtedes/ajakirjades kirjutanud. Seekordsele kirjatükile sai ajendiks kutse autogrammikollektsiooni vaatama.

Nimelt on Sääse raamatukogus (Sõpruse pst 186, Siili peatuse lähedal Mustamäel) 6. maini k.a avatud näitus „Kilogramm autogramme Mati Vihmani kogust“.

Selle nädala reedehommikul ehk teisisõnu 21. aprillil kl 10 toimub seal ka kohtumine autogrammikoguja endaga ja talle saab tema põneva hobi kohta igasuguseid küsimusi esitada. Kõik asjahuvilised on oodatud. Saab põhjaliku ülevaate kogumise 50 aastast ja kuuleb autogrammilugusid.

1967. aasta 1. oktoobril juhtus Loksa keskkooli 15aastane õppur Mati Vihman kuulama raadiosaadet, kus oma hobi tutvustas tolleaegne Eesti suurim autogrammikütt Helle Rätsep. Sellest innustatuna kirjutas ta mitmele kuulsale inimesele. Esimene vastus tuli järgmise aasta 1. veebruaril Kuuba peaminister Fidel Castrolt. Nüüdseks on Vihmani kogus rohkesti autogramme riigijuhtidelt, kosmonautidelt, kirjanikelt, kunstnikelt, näitlejatelt, sportlastelt ja veel paljudelt põnevatelt inimestelt nii välismaalt kui ka Eestist.

Autogrammi saamiseks on tulnud omamoodi vaeva näha: kirjutada kenasti, panna ümbrikule ilusad märgid, hiljem tänada. Olla igati diplomaatiline. Pusida sõnaraamatutes. Mati Vihman on kaugetesse maadesse kirjutanud oma soovist põhiliselt inglise keeles, aga saanud vastuseid soome, rootsi, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania, portugali ja vene keeles. Mis ju on keeleõppijaile igati kasulik.

Mati Vihman on öelnud, et nüüdisajal on kirja teel autogramme palju raskem saada, kui tema kogumisaastate alguses. Austajate kirjadega tegelevad agentuurid, kelle teenused on tasulised, autogramme müüakse, ostetakse ja vahetatakse. Aga lootust ei maksa kaotada.

Autogramminäituse väljapanekust saab veidi aimu siit: http://fotoalbum.ee/photos/kool17/sets/1316153
Aga igal juhul tasub ise kohale minna.

Lisan, et see blogipostitus ei ole sponsoreeritud. Autogrammid lihtsalt on nii põnevad asjad, et neist kirjutada tahtsin. Foto on näitusekutselt.

/Selle blogi 1111. postitus./

11.4.17

Alama alamleht

Küsimusega "Kuidas tellida pension või toetus endale koju?" jõuab Google´is Omniva kodulehele:
https://www.omniva.ee/era/veel/pension

Sealt edasi juhatatakse, et pensioni või toetuse kojukande tellimiseks tuleb esitada avaldus Sotsiaalkindlustusametile.

Punase kirjaga sõna "avaldus" all peitub kodulehel link:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/alama-alamleht

Nii on pensionärid ja toetuse saajad (sotsiaalkindlustusametis) tunnistatud alamast alamaks.

Omniva koduleht, nähtud 10. aprillil 2017, aga küllap nii juba hulk aega olnud.

10.4.17

Jean-Pierre Minaudier' „Grammatika ülistus“


Jean-Pierre Minaudier
„Grammatika ülistus“

Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Varrak, 2017

Usun, et professor Aristele oleks see raamat meeldinud.

Minu ülikooliaastad algasid Paul Ariste sissejuhatusega keeleteadusse. Neile loengutele oli omane samasugune elegantne vallatus kõrvuti laialdaste teadmistega nagu Minaudier' „Grammatika ülistusele“. Kas Ariste just kõigega selles kirjatöös nõustunud oleks, ei söanda ma arvata, aga igatahes pakkunuks talle pinget selle esprii ja ta istunuks ülikooli kohvikus heameelega niihästi raamatu autori kui ka tõlkijaga ühe laua taga ja rääkida olnuks neil paljust.

Samuti on „Grammatika ülistus“ võrreldav paremate teostega kunagisest menusarjast „Maailm ja mõnda“, kuigi Minaudier ei pajata muljeid ühest konkreetsest maast, kuhu  ta oma reisikohvritega jõudnud on, vaid sellest keeltekeedukatlast, kus kõiki maailma keeli koos vaaritatakse ja milles erinevad koostisosad hõrku maitseid annavad. Kusjuures need keelekulinaarsed matkad viivad ka maakera kõige kaugematesse ja kättesaamatumatesse punktidesse, näiteks lapsepõlve unistustemaade eksootilistesse paikadesse.

Minaudier rõhutab, et ta pole keeleteadlane, vaid pelk grammatikahuviline, kelle jaoks keel on eelkõige kultuuriline nähtus. Tema raamatu pealkirja võinuks ehk tõlkida „gerundiumi poeesiaks“. Väsinud peaga ei ole mõtet seda raamatut lugema hakata, kuigi autori teadmised ja vaimukused võivad ka väsimuse minema peletada. Ehkki „Grammatika ülistus“ võiks olla aukohal lingvistikahuviliste laual, võib see paeluda iga terava mõistusega lugejat, kes ootamatuid seoseid ja sõnademängu armastab.

Tõlkija on selle raamatu puhul pigem nutikas kaasautor ja seda autori enda soovil, et teost Eesti kultuuriruumi jaoks ümber kohandada. Mis on õnnestunud.

Mulle meeldis selle hästi komponeeritud ja kena kaanekujundusega (Denis Dubois) teose puhul ka Minaudier' eesmärk „kaitsta ja illustreerida joonealust märkust kui kirjandusžanri, mida liigagi paljud kirjanikud on kahjuks ülekohtuselt eiranud“. Tema 100 joonealust märkust on raamatule oluline ja lugemisväärne lisa.

Äraarvamismängu võimalust pakuvad aga lehekülgi ääristavad 122 tsitaati autori grammatikaraamatutest, mille puhul võib mõtiskleda, mis keelest see lausejupike küll pärit on ja mida ütleb, et seda siis raamatu lõppu jõudes teada saada.

Üks tsitaat ka, et anda aimu selle raamatu lustlikust laadist:
„Kuid maailma kõige imelikum keel on ilmselt Põhja-Austraalias hinge vaakuv kajardildi keel, kõigi lingvistide unistus: see näitab suurepäraselt, et kõnelejate arvu ja keele tähtsuse vahel pole mingit seost, kuna kajardildi keelt pole tõenäoliselt kunagi rääkinud rohkem kui mõnisada täielikus eraldatuses elavat kütti ja korilast, kelle panus Tolstoi pärandi levitamisse on minimaalne, kuna Anna Arkadjevnaid leidub nende kandis kahetsusväärselt vähe; haistan koguni võimalust, et niisuguse moodsa  leiutise nagu „rong“ tõlkimiseks pole nende keeles vajalikku sõnagi.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Eelteadete kohaselt on eesti kirjanduse ja kultuuri vahendaja Prantsusmaal estofiil Jean-Pierre Minaudier tänavuse kirjandusfestivali HeadRead külaliste hulgas ja teda saab kuulata Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail.

8.4.17

Sotsiaalsed mängud

Minus on ilmselt üsna suurel määral professionaalset kretinismi. Päris head krimkat* lugedes ei keskendunud mu tähelepanu mõrvadele, mida riburada mitu tekkis, ega ka peategelanna ja tema sõbrannade naiselikele arutlustele, vaid hoopiski sellele, kuidas peategelased ajalehetoimetuses töötasid, millised olid nende omavahelised suhted nii teose alguses kui ka lõpus eelkõige areneva ajakirjandusliku koostöö seisukohalt, kuidas nad võtsid vastu ühiseid otsuseid, õppisid kahtlema allikates ja toimuvas, muutusid uurijateks. Kuidas vanem õpetas nooremale, milliseid võimalusi pakub töö tänaval (võrreldav eestimaiste kirjanike legendaarsete turulkäikudega), ja noorem vanemale, kui kiirelt võib tänapäeval leida otsitavat internetist.

Kogu see huvitav sissevaade ühe Argentiina mõeldava toimetuse köögipoolele, mis nii väga tuletas meelde meie omi ajakirjanduslikke töömaastikke, tõi mulle muu hulgas meelde nõukaaegsed eriti populaarsed kirjutised rubriigist „Ajakirjanik vahetab elukutset...“, mille puhul ajakirjanik kuu või paar toimetusest eemal oli, mingit konkreetset tööd tegemas. Erilise huviga ootasid lugejad tollal Edasi legendaarse ajakirjaniku Olev Antoni karjakulugusid, aga mäletan, et ega Noorte Hääle Ilmar Rodengi oma mahlakate lugude ja lopsaka sõnakasutusega kehvem polnud.

See ühte või teise töövaldkonda süvitsi sisseelamine tuleb mulle ikka ja jälle meelde, kui jälgin praeguses online-ajakirjanduses vilksatavaid sotsiaalseid mänge, milles enamasti siiski puudub kunagistele ajakirjanike elukutsevahetuse lugudele omane põhjalikkus.

Nii elavad kolm nooremat inimest praegu SEB Elu- ja Pensionikindlustuse algatatud eksperimendi raames kuu aega rahasummaga, millega pensionärid peavad toime tulema. Väidetavalt tõi juba eksperimendi algus välja esimesed kulukohad, millest pensionipõlve saabudes tuleb loobuda. Aga kes siis ei teaks, et loobuda tuleb kõigest, mis vanainimese elule veidigi meeldivamat nüanssi annaks, kirjutab selle kohta üks kommenteerija. Ja teine arvab, et praegused eksperimenteerijad, kes püüavad hakkama saada keskmise pensioniga, unustavad ilmselt ära, et nad oleksid tegelike pensionäridena vanad ja haiged ning vajaksid ravimeid. Kolmas kommentaar aga küsib koguni: „Palju SEB „katsetajatele“ pappi annab selle lolluse eest? Tutvuse poolest?“

Eelnevalt nimetatud „sotsiaalses mängus“ puudub süvitsiminek ja põhjalikkus, ka puudub arusaam, et tegelikult ja tõesti on meil tohutu palju inimesi, kes pensionäripiskuga peavad päevast päeva toime tulema ja kellel ei ole eksperimenteerijate kombel tagataskus teadmist, et see piskuga läbiajamine on ajutine ning üleminev nähtus.

Usutavamana tundub ERRi teadusportaali Novaator eksperiment, kuidas kaks ERRi ajakirjanikku (Rain Kooli ja Allan Rajavee) 40-päevase paastuajaga, nende sõnul katsumusega, hakkama saavad. Rajavee on seda nimetanud seitsmeks nädalaks tulvil enesedistsipliini, kohanemist, uudset ajakirjanduslikku tööd ja igapäevast kombineerimist. Mul on olnud huvitav sellest lugeda, kuigi mu enda paastuaeg  nii radikaalne pole, piirdudes ainult lihast loobumisega.

Sotsiaalse mängu kategooriasse kuulub küllap ka minu tänahommikune dilemma, kas minna raamatumessile, et aprillipensionile lisandunud rahasumma eest osta laada odavmüügilt üks ammusoovitud raamat, või eelistada seda, et sama rahahulga eest saab ühelt teiselt odavmüügilt kuus vajalikku rõivaeset...

* Mainitud krimka on Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud Claudia Piñeiro „Betty Boop“, mis eesti keeles ilmus mullu Toledo kirjastuse väljaandena.

1.4.17

Jevtušenkost


Jevgeni Jevtušenko (18. juuli 1932 - 1. aprill 2017).

Nii palju tuleb meelde. Ta oli minu põlvkonna jaoks üks nooruslikult ja kirglikult mässulise luule esindajaid. Siinsel internetist leitud fotol on ta 1960ndatel aastatel.

Mäletan kohtumisi Moskvas 1986. a ja hiljem... Siberi lummemattunud pooljaama sildiga "Станция Зима", kus meie rong BAM-ilt tulles viivuks peatus... Seda, kuidas lugesin 1982. a tema romaani "Ягодные места", millest ka leheloo kirjutasin...

Oli ja jääb hulk häid värsse... Poeedi hääl...

Tema luuleline tõdemus, mis minu arvates küll igale ajakirjanikule juhtmõtteks sobiks:
"Maailmas ebahuvitavaid inimesi pole.
Maailmaks väikeseks on iga inimolend..."
 
Людей неинтересных в мире нет.
Их судьбы — как истории планет.
У каждой все особое, свое,
и нет планет, похожих на нее.

А если кто-то незаметно жил
и с этой незаметностью дружил,
он интересен был среди людей
самой неинтересностью своей.

У каждого — свой тайный личный мир.
Есть в мире этом самый лучший миг.
Есть в мире этом самый страшный час,
но это все неведомо для нас.

И если умирает человек,
с ним умирает первый его снег,
и первый поцелуй, и первый бой…
Все это забирает он с собой.

Да, остаются книги и мосты,
машины и художников холсты,
да, многому остаться суждено,
но что-то ведь уходит все равно!

Таков закон безжалостной игры.
Не люди умирают, а миры.
Людей мы помним, грешных и земных.
А что мы знали, в сущности, о них?

Что знаем мы про братьев, про друзей,
что знаем о единственной своей?
И про отца родного своего
мы, зная все, не знаем ничего.

Уходят люди… Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.
/1961/

Ta oli hea esineja. Üks näide tema esinemisest on siin:
https://youtu.be/tpMt5Y_3LPU

30.3.17

Ajast, aja- või ajuvabalt

Täna hommikul avastasin ootamatult, et keegi on ühe päeva ära varastanud. Olin täiesti kindel, et täna on kolmapäev, aga mulle tehti selgeks, et olevat ikka neljapäev. Eile oli minu meelest teisipäev ja neid asju, mida ma tavaliselt kolmapäeviti teen, ei olnud ega ole ma sel nädalal teinud. Kuidas siis päeva kadumine võimalik on?

Minust targem peab süüdlaseks hiljutist suveaja keeramist, et see keeravat ka kuupäevad segamini. Aga kuupäevanumbrit teadsin ma küll, ainult nädalapäevad olid sassis ja isegi nüüd, neljapäeva õhtul, on mul tunne, et neljapäev on alles homme.

Nagu sellest veel vähe oleks ärkasin ma hommikul mõttega, et siis, kui saadakse aru, et aeg kulgeb inimesest sõltumatult, omatahtsi ja omasoodu, ollakse vaba. Seda mõista oli hea ja kergendav.

Siis jäävad ära kõik manipulatsioonid ajaga, oled ainult sina ja sulle sünnist surmani antu. Ja paradoksaalsel kombel ei ole siis vaja ka ühtki vabaaja veetmise keskust, sest kui aeg on vaba, siis on ta aeg iseeneses ja veedab ennast ise, hoolimata kübetki sinu kõikvõimalikust sekeldamisest. Kuhu ja kui kiiresti aeg kulgeb, kas mõnda päeva ära jättes või mõnda tundi juurde tekitades, kas alguse või lõpu poole, see on täiesti iseasi.


AJ tänasel moblafotol on Parditiik, kus ka pardid kulgevad omasoodu.

27.3.17

Nõuandeid blogikriisi puhul


Kui ma aastaid tagasi üsna algaja blogija olin, siis vaevas mind pettekujutelm, et blogima peaks enam-vähem iga päev, ja oli ka hirm, et äkki ei jätku teemasid. Teemasid on senini jätkunud ja vajadus või tahtmine iga päev postitada on ka üle läinud. Kirjutan siis, kui tahan, ja sellest, mida tahan.

Aga toona varustasin ennast abivahendiga, mida mul ei ole senini vaja läinud. Ostsin raamatu, mille pealkiri pakkus 365 moodust maailma muuta ja mis sisaldas iga päeva kohta ülevaadet sellest, mis päevaga on või võiks olla maailma mastaabis tegu, et ilmaelu päev-päevalt paremaks muuta. Autor oli Michael Norton, keda ka rahvusvaheliselt ühemehe-ideevabrikuks kutsuti.

Tänase päeva kohal on kirjas: hakka protestilauljaks! Kui ma aga kavatseksin selle soovituse järgi toimida, tabaks mind kodakondsete äge protest mu laulmise vastu, sest mis sa ikka laulad kõvasti ja valesti, kui sulle elevant on kõrva peale astunud. Nad lihtsalt eemalduksid minust vaikselt. Nii ma siis ümisengi omaette ja tänase päeva soovitus minu jaoks ei sobi.

Homme, muide, soovitab see sisukas raamat käimlatega tegelda ja sinna lastut mitte minema uhtuda, vaid kasutada kuivkäimlaid, mis ei ole reoveesüsteemiga ühenduses ja ei põhjusta keskkonnale mingit kahju, vaid võimaldavad oma aia või põllulapi jaoks komposti toota. Veel soovitatakse kasutada vaatega käimlat (võib-olla paremate mõtete tekkimise huvides). Küllap on need soovitused maailma paljudes paikades väga aktuaalsed. Mina homme neist siiski blogima ei hakka.

Nõndasamuti ei blogi ma ülehomme puuetega inimeste õigustest (kuigi see on mõistagi väga oluline teema), üleülehomme Marokosse reisimisest, 31. märtsil jalgpallifänniks hakkamisest või 1. aprillil masturbeerimisest rahu nimel. Need kõik on ohtrate internetilehekülgede viidetega varustatud soovitused sellest mitmekesisest ja üsna vaimukast raamatust – nii et kui blogiteemade valikuga hätta jääte, tasub endale mõni selline 365 päeva soovitustega köide muretseda. Selletaolisi leidub maailmas palju, igaühes erinevad nõuanded.

Blogige terviseks!

Illustreeriva tähendusega pilt internetist.
Related Posts with Thumbnails