30.6.17

Hüvasti, juuni!


Nii palju õisi tol põõsal ma varasematest suvedest ei mäleta. Ja tänu jahedusele õitsesid jaaniroosid sel suve hakul tõesti jaanipäeva paiku, mitte varem. Põõsas sättis end südamekujuliseks, nagu soovinuks oma tundeid näidata. Puhas armastus!

Nii jahedat suve algust on küllap varemgi olnud, aga taas ei mäleta ma, et nõnda pikalt ja pidevalt.

Juuni on mulle aastast armsam kui muud kuud. Võin kujutleda, kui ahnelt ma tollal ammu pärast sündi juunikuu esimesel õhtul terve kuu uusi eluhääli sisse ahmisin.

Terve kuu, aga ma polegi midagi erilist korda saatnud. Või kas peabki alati eriline olema? Kui ennast kellegagi ei võrdle, on hing rahul ja seda erilisust polegi vaja. Kui keegi sind teistega ei võrdle, on hing samuti rahul ja võimalikud solvumised jäävad olemata. Sellist laadi tõdemusi on ikka ja jälle tehtud; mina lugesin neid viimati Tõnn Sarve hästi läbitunnetatud e-raamatust „Kuidas olla“, mis oli mu juunilugemistest üks sisukamaid.

Moblafotod: 26. juuni ja 29. juuni.

24.6.17

Jaaniudumuidujuttu

Juba hulk aega näib mulle, et sel aastal on mu kodukandis pääsukesi palju vähem kui varasematel suvedel. Õigupoolest ei olegi ma neid ei ühe- ega ka mitmekaupa tiirutamas näinudki. Olen arvanud, et selle põhjuseks on lähikonna paneelikate katuste üldine uuendamine – palju pesi on selle käigus lõhutud, pääsukeste vähenemist võis juba eelmisel aastal märgata. Aga võib-olla on põhjuseks suhteliselt jahedad ilmad või putukate vähesus? Võib-olla kõik kokku. Igatahes tunnen ma pääsukestest puudust.

FB-sõbrad arvasid asjast nii ja naa, kuni selleni välja, et hoolimatu inimtegevuse tagajärjel puuduvad lehmad ja kärbsed, seepärast pole ka pääsukesi. Ja poliitikuid kippusid nad ka süüdistama. Noh, lehmi ei ole Mustamäel küll ka varasematel aastatel olnud…  Aga päris huvitav oleks teada, kas blogilugejate kodukandis üle Eesti on pääsukesed endiselt alles?

* * *
Looduskalendrist vaatas jaanihommikul vastu paks udu. Kalakotkas oma kahe titega oli kui udus hulpiva laeva kapten. Panen selle päikesetõusu eelse ilusa ja kuidagi müstilise kaadri siia. Ju oli udukuningaski jaaniööd tähistamas või varjas oma linikutega Koidu ja Hämariku kohtumist.


* * *
Lugesin eile Katrina Helsteini blogist muljet Andrzej Wajda filmi „Järelkujutis“ kohta. Ma ei ole seda filmi näinud ja ilmselt peaksin vaatama. Aga väga tuttavlikuna mõjus mulle Katrina arvamus, mis endisaja ajakirjanike tööd puudutas. Ega ju eriti palju ei teata sellest, et ma aastatel 1994-1999 Õhtulehes töötades mõned aastad linna- ja majandusosakonda juhatasin. Õhtuleht oli tollal teistsugune kui praegu, kirjutas hästi palju linnauudistest ja -probleemidest. Käisin vist küll enamikel Tallinnas tol ajal käsil olevatest suurematest ehitustest, tutvustasin neid juba alates arhitektide ja planeerijate tööst ning nurgakivi panekust. Iganädalastel  linnavalitsuse istungitel või vähemasti nendejärgsetel pressikonverentsidel ja sageli ka volikogu istungitel käies sain palju andmeid kavatsetava kohta. Jne.

Just seepärast tekkis mul Katrinat, keda ma ei tunne, lugedes tunne, nagu ta oleks paljut selle osakonna, kuhu kuulus eri aastatel 5-7 inimest, tööst oma silmaga näinud. Igatahes mõjus tema kirjutatu mulle hea meeldetuletusena (loodetavasti ta ei pahanda, kui teda tsiteerin): „Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga  urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis.“

* * *
Üks võhivõõras inimene tegi mulle täna rõõmu. Ta on üsna eakas, minustki palju vanem, aga varasematel aastatel üritas iga päev meie pika maja ümber ringi või paar jalutada. Nüüd ei olnud ma teda talvest saati näinud, aga keskpäeval astus ta oma tipa-tapa-sammu jälle. Hea oli näha, et inimene on elus.

16.6.17

Batalovist


Eile teispoolsusse lahkunud Aleksei Batalov oli mu ema lemmiknäitleja. Mulle meeldis ta ka, oli aval ja siiras, elutruu ja usutav, mängis huvitavaid inimesi. Pälvis oma rollide eest kõikvõimalikke autasusid. Ja need silmad...

Sündinud 20. novembril 1928, hakkas Batalov näitlema sõja-aastatel. 1950. a lõpetas õpingud Moskva Kunstiteatri stuudios. Üldse osales umbes 80 filmis, paaril korral oli ka ise filmilavastaja. Töötas koos väga tuntud režissööride ja andekate näitlejatega. Siin  nimetan vaid mõnda oma noorusaastate tippfilmi.

Suure kuulsuse tõi Batalovile 1957. a ikooniline „Kured lendavad“ (rež Mihhail Kalatozov) – sõja- ja armastusdraama, milles tema kõrval oli peaosas sellest filmist alates säravaks saanud filmitäht Tatjana Samoilova. See oli film, mis sõna otseses mõttes vallutas maailma nii oma lavastuse ja operaatoritööga kui ka unustamatute osatäitmistega.


1960. a mängis Batalov armunud moskvalast Gurovit Tšehhovi ühe tuntuma novelli ainelises „Daamis koerakesega“ (rež Jossif Heifits). Jaltas suvitades kohtus igavlev Gurov provintsikaunitar Anna Sergejevnaga. Vastastikune armastus kujunes mõlemale ühtaegu nii õnnistuseks kui ka väga kurnavaks eluepisoodiks. Anna Sergejevnat mängis Ija Savvina. 


Siitpeale saatis Batalovit väga intelligentse näitleja maine, mida tugevdas veelgi tema järgmine filmiroll. Kohe järgmisel aastal tohutut vastukaja põhjustanud „Ühe aasta üheksa päeva“  (rež Mihhail Romm) oli film aatomifüüsikutest ja vallandas palju vaidlusi. Füüsikud olid tollal popid, palju vaieldi füüsikute ja lüürikute nn vastasseisu üle – muidugi kujunes siis filmgi tõeliseks kassahitiks, kus Batalov oli füüsik Dmitri Gussevi osas ja tema partneriks oli Innokenti Smoktunovski. Peategelaste kolmikusse kuulus ka Tatjana Lavrova.


Enamik selle blogi lugejatest aga teab Batalovit kindlasti Gošana filmis „Moskva pisaraid ei usu“ (1980, rež Vladimir Menšov).


Vähem teatakse seda, et Aleksei Batalovi omapärast häält võib kuulda paljudes vahvates multifilmides: näiteks on ta Jutustaja legendaarses multikas „Siil udus“ (1975).



Avapilt on nõukogude filmikunsti propagandabüroo postkaart 1961. aastast (minu lapsepõlvekogust); ülejäänud pildid on kaadrid filmidest ja filmiplakatid (internetist).

11.6.17

Lihtsalt elu – see vapper kiindumus

Loen praegu Aleksei ja Marcus Turovski raamatut „Teekond urust templisse ehk Märk on vaataja silmades“ ja naudin selles sisalduvaid kirjeldusi ja iseloomustusi loomade arukusest, mille tõttu neid on eri kultuurides hakatud pidama pühaks. Kuidas teisiti kui arukas öelda oma riigi ehitanud sipelgate kohta või läbimõeldud sõjapidamist harrastavate ahvide kohta. Hea raamat on!

Siiski köitis mind täna loetust rohkem südamlik ja liigutav vaade Looduskalender.ee must-toonekurekaamerast, millele sattusin siis, kui Karula kandis tugev vihm ja vägev kõu oli. Kureisa varjas vihmavarjuna oma kolme last. Vihma, hetketi isegi rahet muudkui ladises. Aeg-ajalt sähvatas kaadris piksevalgus ja kostis kõva kõmin –  kurepojad võisid hirmu täis olla. Aga nad olid kaitstud.

Foto: Looduskalender.ee, 11.juuni kl 15.31.

8.6.17

Vingupostitus: Kotad katki


Võtan noorematest blogijatest eeskuju ja kirjutan ka ajaviiteks ühe vingupostituse. See žanr ongi siin blogis seni haruldane olnud, aga täna on põhjust.

Mu head truud mustad kingad, millega ma oma käikudel ja kepikõnnil olen käinud, ütlesid üles. Täna poeteel hakkas üks neist laulma laulu plirts-plärts, käes on... ja sõna otseses mõttes imas kontsast vett sisse, nii et koju jõudes oli sokikand täitsa märg.

Tegelikult võis midagi niisugust juba aimata, sest varakevadel oli selle kontsa sisse torganud asfaldilt ära pühkimata jäänud graniitkillustiku terav kivikild. Kui selle eemaldasin, oli kontsas pragu. Kui need kingad seni olid mind halva ilmaga teeninud, siis katkisena sai nendega kenamate ilmadega veel hästi käia. Täna oli õues märg ja eks see pragu siis nüüd tegelust alustaski, ise rõõmsalt laienedes. Veepumpamine lagundas kontsa nii ära, et parandada ei saa.

Kahju, väga head itaalia kingad olid. Tänu väärt, sest pidasid kaua vastu ja olid jalale igati mõnusad. Nüüd tuleb mõnel kuivemal lähipäeval nendega veel üks teekond ette võtta - poest uusi kingi ostma minna, muidu ei tule kepikõnnist ega rännakutest midagi välja.

Hea vähemalt, et linnavalitsuselt on pensionäri sünnipäevatoetuse raha veel tulemata. See aitab otsa otsaga kokku saada, sest muidu kipub nii olema, nagu vanasõna ütleb: "Küll saab egas kuus raha, aga ikka-p saa nii pailu mette, et otsad vaheliti saaks."

Pilt ei ole illustreeriv, vaid tegelik :)

7.6.17

„Paradžanov“ ((Ukraina/Prantsuse/Gruusia/Armeenia 2013)


„Paradžanov“ on ETV järelvaatamises nähtaval hetkeseisuga veel kolm päeva.

Meie televisioon on filmile teinud karuteene, näidates seda millegipärast dokumentaalfilmide rubriigis. Tegelikult on see mängufilm ehk kunstiline eluloofilm, millega Ukraina 2014. a soovis kandideerida Oscarile, kuid ei pääsenud nominentide hulka. Siiski on film põnev ja hea.

Kavatsesin seda vaadata ja lisada mõned read oma eelmisele blogipostitusele Paradžanovi enda filmi „Sajat-Nova“ kohta. Aga mõtteid tekkis nii palju, et sündis eraldi postitus.

Eestlastele teeb Paradžanovi eluloofilmi huvitavaks ka tõik, et tema naist Svetlanat mängib selles vene näitlejanna Julia Peresild, kelle juured ulatuvad vanaisa kaudu Eestisse.

Paradžanovi osas on selle filmi lavastaja Serge Avedikian ise. Ta alustab filmi sellega, kuidas Paradžanov loob Ukraina üht tuntumat linateost „Unustatud esivanemate varjud“ ja saab selle eest süüdistuse kui kodanlik natsionalist, kuigi alati rõhutab, et ta ei ole mingi dissident, vaid tema ainus soov on teha ilust tulvil filme. Ta pageb filmi tegema Armeeniasse, kus sünnib „Sajat-Nova“.

Kuid süüdistused natsionalismis ja ebasoovitavas seksuaalses orientatsioonis viivad Paradžanovi Ukrainas range režiimiga kolooniasse, mis Avedikiani filmis on kalk ja rõhuv katsumuste paik. Ometigi ei ole filmilinal kõiki mõnitusi, mis Paradžanovile vangina osaks said. Vabanedes oli ta üsna murdunud mees, kes ütles enda kohta, et on kümme aastat olnud laip, mis pealegi põeb diabeeti.

Ta lubati Thbilisisse, elama oma vanematest jäänud lagunenud majja. Aga maailma filmimehed ei olnud teda unustanud. Talle tuli külla Marcello Mastroianni. Need stseenid, kus Paradžanov kohtub Mastroianniga, on Avedikiani filmis minu arvates parimad – neis on kõike alates kurbusest ja lõpetades sarkasmiga, lisaks ka Paradžanovile endale omane filmikeel.

Kui Paradžanov esines oma filmide esimesel retrospektiivil Pariisis Pompidou keskuses, ütles ta: „Ma pole keegi. Elan lagunenud katusega majas vihmavarju all, aga ma olen õnnelik, sest see meenutab mulle Fellini ja Tarkovski filme“. Saalitäis kuulsaid filmitegijaid oli vapustatud ja võttis omaks Paradžanovi tõe: „Mida vähem sõnu, seda rohkem ilu ja plastikat.“

Vaata ka: „Granaatõuna värv“ („Sajath-Nova“, Vene/Armeenia 1968)

Siinsed pildid on kaadrid filmist „Paradžanov".

5.6.17

„Granaatõuna värv“ („Sajath-Nova“, Vene/Armeenia 1968)


Vaatasin ETV2 järelvaatamisest Vene/Armeenia 1968. aasta filmi „Granaatõuna värv“ ehk „Sajath-Nova“ ja sain väga omapärase elamuse.

Muidugi ma olin varem kuulnud Sergei Paradžanovist (1924-1990), kuid mu teadmised temast ja ta filmidest olid pealiskaudsed. „Sajath-Nova“ puhul aga üllatusin, sest minu mäletamist mööda ei tohtinud tolleaegses NLiidus midagi isegi ligilähedaselt selle filmi taolist luua.

Nii sügavalt on see täidetud vaimsusega, mida võib ka usufanaatiliseks pidada. Selles on tugevat rahvuslust. Kogu teemakäsitus ja pildikeel mõjuvad ülimal määral transtsendentaalselt.

Pildikeel ja tegelased meenutavad muuseas väga Gruusia kuulsaima naivisti Niko Pirosmani pilte, samas olevat need lähisuguluses Armeenia ikoonidel kujutatuga. Sergei Paradžanov sündiski Gruusias armeenlaste peres, aga tegi filme põhiliselt Ukrainas. Teda peetakse 20. sajandi filmikunsti suurkujuks, kelle teosed mõjusid poeesiana ja oma ajast ees olevatena. Väidetavalt oli ta looming suureks mõjutajaks niihästi Andrei Tarkovskile kui ka Pier Paolo Pasolinile, Michelangelo Antonionile ja Jean Luc-Godardile.

Sajath-Nova oli 18. sajandi Armeenia rändlaulik. Eestis teatakse tema kohta vähe.

ETV2 filmiklassika rubriigi tutvustuses öeldakse: „Nõukogude Liidu tsensuuri nõudmisel pidi Paradžanov pärast filmi valmimist selle ümber monteerima ja asendama pealkirja „Sajath-Nova“. Üleliidulise kinolevi jaoks monteeris teose taas ümber Sergei Jutkevitš ja see tuli 143 koopial ekraanidele 1973. aastal, mil seda vaatas üle miljoni inimesi. Seejärel Paradžanov arreteeriti ja tal tuli pikki aastaid veeta vanglates, enne kui ta prantsuse kirjanik Louis Aragoni eestkostel sealt vabanes.“ 


Nüüd on mul veel vaja ETV järelvaatamisest vaadata Ukraina/Prantsuse/Gruusia/Armeenia filmi "Paradžanov" (2013). Võimalik, et pärast seda lisan siia veel mõned read.

Vene keelt valdajatele soovitan lugemiseks põhjalikku Paradžanovi elukäiku ja loometeed tutvustavat artiklit Wikipediast.
Vaata ka: https://parajanov.com/sayatnova/

Vaata ka selle blogi postitust:  "Paradžanov" (film, 2013)
Siinsed pildid on kaadrid filmist „Sajath-Nova“.

1.6.17

Uus kuu, uus eluaasta

Ärkasin hommikul enne kukke ja koitu. Akna taga laulis keegi mulle sünnipäevatervituseks nii armsalt oma veni-vici-vidiiti, külma ka ei kartnud. Laulumeistrit ei näinud, aga ehk ta küll kohati suisa ööbikuhäält tegi, oli vist ikka tegu laulurästaga.

Ajalooannaalidesse tuleks kirja panna, et nii jahedat sünnipäeva ma ei mäletagi. Kõige soojemalgi hetkel vaid +8 kraadi, kõva tuule ja vihmaga. Aga et mul mingeid plaane polnud, siis see mind ei seganud. Lastekaitsepäeva tähistajatel oli vist sellise vilu ilmaga oma ürituste korraldamine päris raske.

Mõned vahvad kaardid ja kirjad sain. Kõige kaugema maa tagant olid need kõpsti esimesena kohal. Tunnistan ausalt, et FBst olen ma oma sünnipäeva juba ammu maha võtnud - mulle ei meeldi sealsete õnnesoovide justkui kohustuslik konveierlikkus. Aga siiski olin nii mõnelgi meeles, kes ilma FB meeldetuletuseta õnnitlesid kas siis e-kirjatsi või telefoni teel. Aitäh, head kunagised mõtte-, kooli- või reisikaaslased!

Kirjastusest küsisin, kuidas edeneb mu mullu kirjutatud raamatu tegemine. Märtsis küsiti mult, kas olen nõus, kui see enne suve ei ilmu, vaid augusti keskpaigaks valmis tehakse. Nüüd pärisin, kaugel tööjärg on. Vastuseks sain, et raamat on kujundamisel. Seega on lootust, et varsti saan sellelt saladuselt siin blogiski katte ära lükata. 

Nii et uus kuu, uus eluaasta. Vanu võlgu eriti ei ole jäänud, saabki tasapisi edasi minna...
Related Posts with Thumbnails