7.6.17

„Paradžanov“ ((Ukraina/Prantsuse/Gruusia/Armeenia 2013)


„Paradžanov“ on ETV järelvaatamises nähtaval hetkeseisuga veel kolm päeva.

Meie televisioon on filmile teinud karuteene, näidates seda millegipärast dokumentaalfilmide rubriigis. Tegelikult on see mängufilm ehk kunstiline eluloofilm, millega Ukraina 2014. a soovis kandideerida Oscarile, kuid ei pääsenud nominentide hulka. Siiski on film põnev ja hea.

Kavatsesin seda vaadata ja lisada mõned read oma eelmisele blogipostitusele Paradžanovi enda filmi „Sajat-Nova“ kohta. Aga mõtteid tekkis nii palju, et sündis eraldi postitus.

Eestlastele teeb Paradžanovi eluloofilmi huvitavaks ka tõik, et tema naist Svetlanat mängib selles vene näitlejanna Julia Peresild, kelle juured ulatuvad vanaisa kaudu Eestisse.

Paradžanovi osas on selle filmi lavastaja Serge Avedikian ise. Ta alustab filmi sellega, kuidas Paradžanov loob Ukraina üht tuntumat linateost „Unustatud esivanemate varjud“ ja saab selle eest süüdistuse kui kodanlik natsionalist, kuigi alati rõhutab, et ta ei ole mingi dissident, vaid tema ainus soov on teha ilust tulvil filme. Ta pageb filmi tegema Armeeniasse, kus sünnib „Sajat-Nova“.

Kuid süüdistused natsionalismis ja ebasoovitavas seksuaalses orientatsioonis viivad Paradžanovi Ukrainas range režiimiga kolooniasse, mis Avedikiani filmis on kalk ja rõhuv katsumuste paik. Ometigi ei ole filmilinal kõiki mõnitusi, mis Paradžanovile vangina osaks said. Vabanedes oli ta üsna murdunud mees, kes ütles enda kohta, et on kümme aastat olnud laip, mis pealegi põeb diabeeti.

Ta lubati Thbilisisse, elama oma vanematest jäänud lagunenud majja. Aga maailma filmimehed ei olnud teda unustanud. Talle tuli külla Marcello Mastroianni. Need stseenid, kus Paradžanov kohtub Mastroianniga, on Avedikiani filmis minu arvates parimad – neis on kõike alates kurbusest ja lõpetades sarkasmiga, lisaks ka Paradžanovile endale omane filmikeel.

Kui Paradžanov esines oma filmide esimesel retrospektiivil Pariisis Pompidou keskuses, ütles ta: „Ma pole keegi. Elan lagunenud katusega majas vihmavarju all, aga ma olen õnnelik, sest see meenutab mulle Fellini ja Tarkovski filme“. Saalitäis kuulsaid filmitegijaid oli vapustatud ja võttis omaks Paradžanovi tõe: „Mida vähem sõnu, seda rohkem ilu ja plastikat.“

Vaata ka: „Granaatõuna värv“ („Sajath-Nova“, Vene/Armeenia 1968)

Siinsed pildid on kaadrid filmist „Paradžanov".

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails